Evald Okase pannoo “Rahvaste sõprus”
Evald Okas maalis selle monumentaalse teose spetsiaalselt Eesti NSV Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseumi jaoks, mis avati 1987. aasta lõpul Maarjamäe lossis. Eesti NSV Kultuuriministeeriumi poolt tellitud ajastu vaimule vastav paraadne pannoo pidi saama uue ekspositsiooni suurima saali olulisimaks kujunduselemendiks, mis kinnistaks muuseumi ideelist sõnumit. Kujutatavad teemad kirjutas üksikasjalikult ette Eestimaa Kommunistliku Partei ideoloogiaosakond. Maarjamäe mõisa kunagise suvesaali otsaseintel on kujutatud võimusümbolid, küljeseinad on jagatud temaatilisteks kompositsioonideks, mis propageerivad rahvaste sõprust ja sotsialismi saavutusi.
Kunstiteadlane Juta Kivimäe kirjutab selle pannoo kohta nii: “Evald Okase pannoo “Rahvaste sõprus” (1987) on erakordne teos, mis jääb möödunud ajastu märgina eesti kultuurilukku. Suureformaadiline monumentaalteos on kunstilise tervikuna väga õnnestunud. Maarjamäe lossi endisesse ajaloolisse suvesaali loodud pannoo täitis formaalselt kõiki autorile esitatud nõudeid. Nõutav oli rahvaste sõpruse kajastamine, sest koos muuseumi renoveerimisega oli ajaloolise hoonetekompleksi ümber kavas rajada Rahvaste Sõpruse park ja Maarjamäe obeliskini kulgev Sõpruse allee. Samas ei võinud mööda minna tollasest ideoloogilisest kinniskujundist, kummalisest ja mõistetamatust verbaalsest moodustisest, “sotsialismi täielikust ja lõplikust võidust”, mis nagu oleks olnud kohe saabumas.
Ajaloomuuseumis on säilinud Evald Okase pannoo eskiiside mapp. See sisaldab muu hulgas ka tema vabaloomingule omaseid aktifiguure, mis aga tollase ideoloogiasekretäri otsusel kuidagi temaatilise pannooga ei sobinud. Evald Okas on paigutanud otsese ideoloogilise inventari, Nõukogude Liidu ja Eesti NSV lipud saali otsaseina, liiduvabariikide lipud ümbritsevad saaliust. Lippude hoolikalt läbimaalitud pinnad, samuti pannoo külgseintel toimuv karnevalimeeleolus figuuride dünaamiline liikumine on meisterlik ja tehniliselt väga õnnestunud.
Tänasele vaatajale on pannoo üldilme kindlasti nauditav. Vabas Eestis on kasvanud üles põlvkond, kelle jaoks Nõukogude impeerium ja tema ideoloogiline taak on vaid mälestuste mälestus. Rahvariiete ja figuuride hoogne liikumine ja kangaste lehvimine tekitavad ruumis eleva piduliku meeleolu. Okasele omaselt on temperapinnad kaetud skitseerivate kiirete pintslilöökidega. On saavutatud tugev üldistus, samas on üksikfiguurid maalitud graafiliselt peenelt ja üksikkaraktereid tabavalt, värvilahendused on kirkad ja samas on saavutatud nauditavad harmoonilised värvikooskõlad.
Pannoo üldmulje ei ole kaotanud aastakümnetega oma värskust. Täna osutub häirivaks kaheksakümnendate aastate sisekujundusele nii omane raske pruun üldkujundus. Okase pannoo pääseks paremini mõjule heledas anonüümsemas saalikujunduses.”
