Filmiarvustus: "Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus" – tempokas põnevik ja ood Haapsalule

Kui oskaks end tagasi viia poisikesepõlve, siis oleks hulga lihtsam hinnata 14. detsembril Haapsalu kultuurikeskuses esilinastuvat koguperefilmi „Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus“.
Lihtsam seepärast, et siis mõistaks paremini, kas filmitegijad on tabanud seda imelist klahvi, mis kinnitab lapse pooleteiseks tunniks kinolina ette ja paneb ta südame kiirelt tööle, kirjutab Ivar Soopan Läänlases.

Ent milleks kahelda - kindlasti paneb ja kindlasti on see film, mida lapsed tahavad vaadata. Arvan siiski, et tegu on pigem laste- kui koguperefilmiga. Samas on raske öelda, kust see piir läheb. Hollywood nimetab maailma õudsamat “Üksi kodus / Home Alone” sarja ka kogupere-, mitte lastefilmiks. Näidata ei maksaks seda aga lastele ega ka ühelegi teisele pereliikmele.

Võid mõelda end nii lapsemeelseks kui tahes, tollastesse tennistesse enam ei mahu. Ja sellest poleks vist kasugi, sest maailm on umbes 30 aasta taguse ajaga tundmatuseni muutunud. Äsja valminud põnevusfilmi sellesse ajajärku tagasi viies oleks see seal ulmefilm. Mis muud saaks ta olla, kui mängus on mobiiltelefonid, sülearvutid, häkkimine ja muu selline, millel polnud 30 aasta eest isegi nime. Või siiski - tegu on ka meie ajastu laste jaoks ulmelise filmiga, sest alkeemiat ja seletamatuid jõude ei aita lahti seletada ka ükski mobiiltelefoni äpp. Seega ulme. Põnevat alkeemilist looarendust leiab filmist parajalt palju.

Lastefilme valmib Eestis haruharva. Pakun põhjuseks, et neid on keeruline teha ja kõvasid tegijaid on järelikult vähe. Või siis ei söanda oskuslikud filmimehed lastefilmidega jännata. Või pole häid stsenaariume. Või ei osata arvata, mis lapsele meeldib. Või pole lihtsalt raha.

„Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus“ tõestab, et René Vilbre (režii), Kristjan-Jaak Nuudi (kaamera ja lavastus) ning Mihkel Ulmani (stsenarist) trio on mitmest nimetatud koerasabast üle saanud. Kõigil neil on ju kogemusi kuhjaga ja kogemusi ka just lastefilmide tegemisel. Arvata võib, et raha polnud filmitegijatel piisavalt, kuid seda asendasid leidlikkus, entusiasm ja kes teab, mis veel.

Lapse hinge liigutav filmikeel on selle aja jooksul, mis on möödunud ühe korraliku Eesti lastefilmi valmimisest, oluliselt muutunud. Viimane äge lastekas oli “Röövlirahnu Martin” (2005). Seegi Mihkel Ulmani mõttetöö vili.

“Väikelinna detektiivid” on aga hoopis teine lugu. Ulmanile omast müstikat leiab nii ühest kui ka teisest, kuid loo jutustamise kiirus ja pingelisus on võrreldamatud.

“Väikelinna detektiivid” on kiire film. Kirjeldustele, liiga pikalt teemat paigal hoidvatele dialoogidele ruumi pole, kuigi seda filmi oleks saanud palju pikemaks teha. Ju on asi ka selles, et tegu on ikkagi telesarja avapauguga.

Nüüd ongi põhjust tagasi tulla täiskasvanu ja lapse teema juurde. See, mis mulle tundub filmis “liiga palju” või “liiga naiivne”, tundub lapsele “liiga vähe” ja “mida see sõna naiivne üldse tähendab?”. Filmitegijad on lähtunud kaljukindlalt lastest ja neile kordaminevast, mitte pole mõelnud, mida täiskasvanud võivad filmist arvata. Minu pobin ei oma mingisugust tähtsust, nagu ka kõigi tulevaste arvustajate oma. Küsida tuleb lastelt, kes kinost väljuvad, ja olen täiesti kindel, et nad tulevad kinosaalist välja tundega, nagu oleks kihutanud ameerika mägedel.

See on see “see”, mis lastele meeldib. See oleks meeldinud mulle ka minu lapsepõlves, aga meie ajal tehti “Kevade”-stiilis filme, mida nüüd on tore täiskasvanuna lõputuil kordadel veel ja veel vaadata. Usun, et “Väikelinna detektiivid” on film, mida praegused lapsed meenutavad aastakümnete pärast kui üht sellist, mis neile lapseeas mällu sööbis. Loodetavasti.

“Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus” on võib-olla esmapilgul keerulise ülesehitusega, aga sellega harjub ruttu. Film liigub paralleelselt meie ajas ja 15. sajandis. Mõtlesin filmi vaadates, kas oleks saanud ka kuidagi teisiti neid kahte omavahel põimunud lugu jutustada, aga ei leidnud head vastust. Ilmselt on just õige nii, nagu filmist näeb.

Täiskasvanu silmadele oli kohati liiga lihtsaid lahendusi ja liiga naiivseid kokkusattumusi, kuid jällegi - lastele ilmselt mitte, sest need lahendused ja kokkusattumused pole olulised. Oluline on, et film kulgeks (tormaks) sujuvalt ja tõrgeteta ning tormijooksu ei segaks tüütud takistused, mis üht või teist kokkusattumust lahti seletama hakkaks.

Stsenarist ja filmitegijad on teadnud hästi, kuidas tempot hoida. Tühja sellest, et mõni asi on naiivselt lihtsa lahendusega. Kes tahab pikki kaadreid ja keerulisi lahendusi, saab vaadata uuesti “Kevadet”. “Väikelinna detektiivid” on lihtsalt selline film, mis ei koperda pisiasjade taha, vaid räägib hoogsalt finišisse ruttavat lugu.

Näitlejatöö on filmis mõnusalt sujuv ja koomilisele seiklusfilmile kohane. Lapsed saavad näitlejatööga hästi hakkama ja peale nende on ju kõik tippnäitlejad. Nii et üks suur tähtede paraad, kes teab, kuidas õigesti marssida.

Eraldi märkimata ei saa aga jätta Lembit Ulfsakit. Ta on filmi hing. Või kujundlikult öeldes uksehing, mille ümber pöörleb uks, mis avab ja sulgeb enamikku filmis ette tulevaid teemakäike.

Olles hiljuti vaadanud “Mandariine” ja nüüd “Väikelinna detektiive”, tahaks pead raputada. Selleks, et segi löödud tundeid korrastada. Väga lühikese aja jooksul on Ulfsakilt tulnud kaks nii usutavat ja meisterlikku, ent samas eri poolustel asuvat filmirolli.

Jälgisin Haapsalus ka filmivõtteid. Ruudulises pintsakus, kaabu ja ümmarguste prillidega Ulfsak oli linnapildis sama usutav kui nüüd filmis. Kui ta poleks võtete vaheajal pisut roppe anekdoote rääkinud, siis oleks vaat et arvanudki, et vanameistrist on saanud lastele pühendunud Haapsalu kellakaupmees (hr Ulfsak, olete alati oodatud).

Haapsalu elanikuna ei saa mööda Haapsalust kui võttepaigast. Filmitegijad on kenasti üles leidnud just need õiged, kaunid ja põnevad sündmuskohad, mis tutvustavad hästi ka linna. See film ongi ood Haapsalule. Filmist leiab hulgaliselt kohalikke elanikke ja kui nüüd tuhanded haapsallased ka kinno ei jõua, siis on midagi valesti. Ent ju jõuavad, ja jõuavad ka tuhanded teistes paikades elavad inimesed.

"Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus“

BEC, ETV2 ja HeaFilm. 2013.
www.heafilm.ee/detektiivid

Esilinastus 14. detsembril Haapsalu kultuurikeskuses.

Igavalt alanud suvine koolivaheaeg Haapsalus teeb äkilise pöörde ning neli sõpra Markus, Emilia, Rosanna ja Karl kistakse peadpööritavatesse seiklustesse. Kohaliku antiigipoepidaja Herman Krookuse (Lembit Ulfsak) juurest varastatud kellad, linnas viibiv kuulus fotograaf Stig Velson (Priit Võigemast) ning 15. sajandil sealses piiskopilinnuses asetleidnud sündmused võivad kõik omavahel seotud olla. Mängu tulevad aardekaart, pätid, politseinikud ja iidne legend Valgest Daamist. Kogu selle sasipuntra peavad neli vaprat väikelinna detektiivi lahti harutama enne kui hilja ei ole.

„Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus“ on Kalle Blomkvisti lugude vaimus koomiline seiklusfilm igas vanuses vaatajatele. Osades Mikk Kaasik, Miikael Ainla, Liisa Koppel, Mariann Vilbre, Lembit Ulfsak, Tambet Tuisk, Hilje Murel, Priit Võigemast, Maarja Jakobson, Ülle Kaljuste, Merle Palmiste, Indrek Taalmaa, Jaan Rekkor, Märt Pius, Väino Laes jpt. Lavastas René Vilbre („Röövlirahnu Martin“, „Kreisiraadio“).