FOTO: Esimene kirjalik jälg Märjamaast
Muu hulgas nimetas ta 24.07.1363 Saare-Lääne piiskopiks Konrad II ja 11.04.1370 Riia peapiiskopiks Siegfried von Blombergi ning meile olulisena määras 15.05.1364 Tartu kanoonikule Theodericus Vresenile prebende Kullamaal ja 25.03.1364 Märjamaa kihelkonna vaimuliku (koguduse rektori) Gerlacus de Castella (Gerlich von Costelen) Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikuks. Lisaks Saare- Lääne toomkapiitli toomhärra ametile reserveeriti Gerlacus de Castellale Taani kuninga Waldemar IV eestkostel koht Tartu toomkapiitlis.
Paavsti bulla 25. märtsist 1364 allikaks on seni peetud Bunge 6. köidet (Bunge LUB VI, 1184a). Kohalik suguvõsauurija A. Ruhno pööras aga tähelepanu, et Bunge teate all on viide tema allikale Augustin Theinerile.
Nimelt töötas A. Theiner alates 1855 Vatikani arhiivi prefektina ja publitseeris paavstide ürikuid. Nii on varaseimaks meile kättesaadavaks allikaks (sama tekst) kogumiku Theiner Vetera monumenta Poloniae et Lithuaniae I köites:
"Urbanus Episcopus Servus Servorum Dei. Venerabili fratri ... Episcopo Tarbatensi, salutem et apostolicam benedictionem. Mandat ipsi, ut Gerlaco de Castella rectori ecclesie parrochialis in Meriema, Osiliensis diocesis, consideratione Regis Dacie Canonicatum in eadem Osiliensi ecclesia, vacantem per obitum Petri de Waldeck alias Loyteken, conferri curet Datum Avinione VIII. Kal. Aprilis. Pontificatus nostri Anno Secundo...".
Tõlkes tähendab see: "Piiskop [siin: paavst] Urbanus [V], auväärsele vennale ..., Tartu piiskopile, [lühendil a. et a. b. võib olla mitmeid tähendusi] annab tollele korralduse, et Gerlacus de Castellale, kes on kihelkonnakoguduse juhataja Meriemas [Märjamaal], Osilia [Saare-Lääne piiskopkonnas] diötseesis, antaks Taani kuninga äranägemisel sealsamas Osilia diötseesi kirikus kanoonikuamet, mis on täitmata seoses Petrus de Waldecki ehk Loytekeni surmaga. Antud välja Avignonis, kalendri 8. päeval enne aprilli [25. märtsil], meie pontifikaadi teisel aastal."
Järgmine teadaolev dokument Märjamaa kohta on 17 aasta võrra vanem, 9. detsembrist 1381, kust teame, et Märjamaal oli kirikuõpetajaks Johann(es) Mekes.
XIV sajandi lõpust pärineb veel kaks teadet Märjamaast.
Esiteks määrati 25.11.1390 kindlaks Märjamaa kihelkonda kuuluva Sulu mõisa ja Vigala kihelkonda kuuluva Velise mõisa vahelised piirid (M. Aitsam).
Teiseks selgub Saare-Lääne piiskopi Winrich von Kniprode (1385-1419) umbes 1390. aastal koostatud kirjast Tallinna raele, et Märjamaal olevat hingepalveid peetud vasall Nicolaus Lode ja tema kaaskondlase Tilo Houwenpe mälestuseks. Mõlemad mehed olevat Märjamaal 1371. aastal tapnud Hinko Üxküll (K. Markus).
