FOTOD: Eesti parim šašlõkibaar on hävitatud
Kadriorus lükati pealtnäha märkamatult ümber „lobudik" nimega Argo baar. Tegelikult hävis vägagi tooniandev maitseelamuste looja!
Veebruariks on Kadriorus Faehlmanni 37 tegutsenud legendaarsest Argo baarist järel vaid suur auk, kirjutab Nelli Teataja.
Sinna kergitatakse lööktöö käigus üks purakas korterelamu.. „Saigi jubedast lobudikust lahti," kõlab edumeelse eestlase suust. Sellegipoolest jalutab lahkunu juurest mööda paras hulk leinameeleolus eks-kundesid.
Toit viis mägedesse!
Raske on lühidalt kokku võtta nüüdseks minevikuks tehtud Argo fenomenaalsust. Proovida siiski võib ja peabki. Esikohal nii grusiinidest tegijate kui ka peamiselt tallinlastest tarbijate jaoks oli loomulikult toit.
„Vabariigi parim seašašlõkk, vabariigi parim lambašašlõkk ja vabariigi parim adžika," teeb baaris tihti lõunatamas käinud ERR-i töötaja kõhklematu kiirusega loetelu. Nõus, Argo šašlõkk viis toidunautija otse Kaukasuse külje alla ja tõmbas sealt veel edasi kõige külalislahkemasse mägikülasse! Isegi kaamoslikult pikal-külmal talvel olid krõbedad, värsked ja lõhnavad lihatükid kaetud tõhusa peotäie rohelisega (sibul, koriander, till jne - kust nad seda hooajaväliselt nii palju said?!) ning juurde pakuti adžikat, millest peab üldse eraldi rääkima. Argo adžika oli tõenäoliselt perekondlik, põlvkondade kaupa aina ideaalsemaks timmitud kaste, mida on võimatu järgi teha! Viimast taibates soovisid kliendid adžikat purgiga kaasa osta ja seda lahkelt (mõõduka hinna eest) ka tehti.
Õlu oli „sammetine"
Kui nõuka-ajal oli roheline majake kahtlase kontingendi õllekas, siis koos Argo grusiinidega saabus sinna vaadist müüdav Sillamäe Õlletehase gurmaaniõlu München Vaskne, mis rahvasuus sai peagi hüüdnimeks Sammetine. Sammetine sellepärast, et Argo menüüs pandi kesvamärjale nimeks „Munchen (sammetine)", millele sekundeerisid „Jim Bim", „Kanutee", „Baklazaanid juurvilega" ning „Türgi uba juurvilega". Inglisekeelses menüüversioonis polnud õlu beer vaid aukartust äratav bear (karu).
Õigekirja- ja sõnahääldussaltosid hakkasid tegema ka need kliendid, kes lubasid endale näiteks kolmandat Sammetist, mõnele piisas juba kahest. On ju Vasksel kraade üle kuue, aga maitse mahe ja meelitavalt hapukas.
Nüüdseks on Tallinnasse järgi jäänud ühe käe sõrmedel kokkuloetav arv Müncheni Vaskset pakkuvaid baare. Samas on tegu Eesti õllesõprade poolt paremuselt teisele kohale hääletatud õllega. Veider.
Kuulihaavaga pangaröövel
Kolmas kõrtside hindamise alustala on õhkkond, mis Argo baaris oli pehmelt öeldes märkimisväärne. Kui soojal suvepäeval olid oma šašlõki ära tellinud, võisid terrassil istudes kuulata koka rõõmuks jõuliselt matsuvat 80-90ndate diskot. Külmal talveõhtul praksus söögisaalis väike kamin, mis suutis suhteliselt hõreda majalobudiku kontisoojendavalt hubaseks muuta. Kes aga tualettruumi asja tegi, võis mõnikord kuulata gruusiakeelset helikunsti, sest häda toimetamise punkti õhukese seina taga asus kohe laululembeste kokkade köök.
Prae tellija teenis tihtilugu ära teenindavate grusiinide „ole lahke" naeratuse. Mõned kunded nägid suhteliselt karused välja ja näiteks veel hiljuti lõi seal hambad lihasse kuulus pangaröövel Tiit Kaljumäe, kes esitles oma kuulihaava armi ning tegi baari peal šnabilivopskeid välja. Samas hoidis mitmeid rahvuseid ja elualasid esindav külaliste seltskond end kõnelärmi ja teiste häirimise koha peal alati sümpaatse õhkkonna piiril.
Baaripidajate süüks võib panna seda, et nad kinnisvara hooldamisse vist üldse ei panustanud ning „lobudik" läks aastatega aina enam rääma. Ilmselt on siinkohal nii mõnigi nõus väitega, et kogu nende aur läks maitseelamuste loomisele.
Viimast kinnitab näide: suveterrassil andis tool sellel kõõluva mehepoja all haledalt kääksatades alla. Teenindaja naeris „See on sul juba kolmas!" ja tõi lahkelt uue istumisaluse.
Tulevik?
Aastaid levitas Argo arvestatava perimeetri raadiuses suurepäraseid lõhnu, meelitades mõnikord terveid turistigruppe „rajalt maha". Samasse kohta neid lõhnaplahvatusi ilmselt enam ei tule, sest ehitatavasse kortermajja pole Argol asja. Nii väitis Argo perenaine ehk musta pearätiga daam.
„Kolime võib-olla Tartu maanteele, Stockmanni lähedale," lubas ta eelmise aasta detsembris, loetud päevad enne sulgemist. Teised kõlakad räägivad Gonsiori tänavast.
Selgeks saab asi alles siis kui süte kohal taas vana disko ja gruusiakeelse laulu saatel lambakarreed keerlevad ning Sammetine sinna juurde oma aperitiivseid omadusi näidata saab.
