FOTOD enne ja nüüd: Haaslava vallamaja kõrvalhoone sai uue ilme
Vallamajaga sama vana kõrvalhoone (sügisel möödub ehitamisest 117 aastat) talletab endas ja toob meieni üle-eelmise sajandi kultuuripärandit. Kindlasti on see arhailine hoone väärt, et ta kenasti korda tehakse ja väärt et temast juttu teha. 1892. aastal liideti Haaslava ja Kriimani vallad üheks Haaslava vallaks. Mõlemad seni kasutusel olnud vallamajad olid kehvas seisus ja nii otsustati 1893. aastal ehitada uus vallamaja. Kõikvõimalikud vaidlused (volikogu koosolekud võivad ka valla koolimajades toimuda), kooskõlastamised (esialgu oli kavas teha vallamaja palkidest, kuid Liivimaa kubermanguvalitsuse ettekirjutuse järgi tuli see teha kivist), läbirääkimised (Kriimani mehed tahtsid ehitada vallamaja keset valda, Sillaotsale), kalkulatsioonide tegemised ja muu võttis mitu aastat aega. Ehitajaga sõlmiti Haaslava vallamaja ehitusleping 22. aprillil 1896. Lepingu järgi võttis Laiuse valla mees Jüri Hansu poeg Pepson (kirjapildis ka Papson, Pabson, Peepson) oma pääle uue vallamaja ehitamise. Lisaks tuli ehitada vallamaja õuele teine hoone, milles olid tall, laut, tõllakuur ja küün ning pumbakaev. Ümber hoonete tuli ehitada aed. Tööde vastuvõtmine pidi toimuma 1. septembril 1897. Ehitustöödega tehti algust 1896. aasta suvel. Tegelik ehitustööde teostaja oli hinna vähempakkumises Pepsonile kaotanud Tartu ehitusmeister Jakob Karli poeg Stallmeister (Stolmeister). Praeguste arusaamade järgi palkas Pepson Stallmeisteri alltöövõtjaks. Ehitustööd ei läinud ladusalt. 1897. aasta kevadeks oli valmis kolmandik töödest.
Haaslava vallanõukogu (vallavolikogu) protokollis on 24. märtsil 1897 kirjutatud: „Et vallamaja ehitustööd saaksid õigeks ajaks tehtud, tuleb ehituse komisjoni liikmed Jaan Grünhtal, Johan Klaos, Johan Link, Jaan Link ja Johan Laaber tänasel päeval lahti lasta oma ametist ja nende asemele uued ehituse järele vaatamise komisjoni liikmed Karl Lesta, Jaan Soo, Johan Voites, Karl Rattasepp, Jaan Savik ja Peeter Grünthal valida."
Paistab, et ehituse komisjoni väljavahetamisest oli kasu, igatahes valla protokolliraamatus ei ole vallamaja ehituse kohta enam midagi kurja kirjutatud.
Tööde vastuvõtmine oli 15. septembril 1897. Haaslava vallanõukogu protokolli kirjutati: „Vallamaja ja kõrvalhoone on valmis ja ruumid võib kasutusele võtta, aga nõukogu leidis puudused, mis tulevad ümber teha ja ära parandada.
Tallide, tõllahoone ja kuuri majas tuleb katus uus lüüa, see mis on löödud laastudest ei kõlba. Kuuriukse üks uksepiit tuleb lühemaks teha ja hoone vundament pealtpoolt maad tuleb ümber teha. Enamikele ustele (ka kõrvalhoones, mida aktis nimetati seekord tõllahooneks) on paigaldatud odavamad lukud, mitte kolm rubla maksvad, nagu kontraht nõuab. Need tuleb uutega asendada.
Ehitusmeister Papson ütleb, et need üleval olevad puudused saab tema parandama, ainult talli hoone katus jäägu samaks ja tema laseb sealt pool hinda maha. Tallihoone vundament kõlbab küll ja jäägu nii kui on. Nõukogu on selle vastu ja nõuab ehitusmeistrilt ehituse kontrahti järele kirjas olevate tööde ära tegemist, vastasel korral jääb osa tööde raha maksmata. Ehitusmeister Papson lubab nüüd nõukogule, et tema kõik puudused ehituses 1. maiks 1898, millal uus hoone vastuvõtmine tuleb, ära kõrvaldab."
Ajaleht „Olevik" kirjutas 11. novembril 1897: „Möödaläinud suvel ehitas Haaslava ja Kriimani ühendatud vald omale uue vallamaja, mida ehitusmeister J. Pebson oma materjalidega üle ehitas. Maja on telliskividest ja tuli vallal 5500 rubla maksma, on 11 sülda pikk ja 5,5 sülda lai. Maja vastu on niisama 11 sülda pikk ja 3 sülda laialt tallid ja vankrikuurid ehitatud. Maja ja talli vahel on õues 9 jala kõrgune laudadest plankaed. Hoovi pääl on ka pumbakaev. Vallamaja on kõigiti uuema aja nõudmiste järgi ehitatud, sääl on suur kohtu istumise tuba, rahva tuba, võeraste tuba, tunnistajate tuba ja 2 türmi. Maja võeti 15. septembril volikogu poolt ehitusmeistri käest vastu ja õnnistamise päev määrati 26. septembrile 1897."
Enne Haaslava „Priiuse" seltsimaja valmimist oli vallamaja ja kõrvalhoone vaheline plats rahvapidude toimumise kohaks.
Tänapäeval on hoone möödunud aegade aurat ja omapära kasutanud Haaslava näiteseltskond (Kurepalu näitering), kes on vallamaja õues kõrvalhoone ees suure eduga etendanud mitu näidendit.
Erinevatel aegadel on vallamaja kõrvalhoones olnud tall, laut (keskmine osa, mis tänaseks päevaks oli kõige kehvemas seisus), tõllakuur, küün, kuur ja erinevad laoruumid. Praegu asuvad seal vallavalitsuse majandusruumid. Eelmise sajandi alguses ehitati vallasekretäri kasutuses olevasse lauta loomatoidu valmistamiseks pliit. 1920. aastatel ehitati laudaruumi esikülge kaks akent. Haaslava vallavolikogu materjalides on 3. juunil 1925 kirjas: "Vallamaja juures asuva kõrvalhoone katuse parandamine, mis on täiesti läbi kõdunenud ja rikub ülejäänud hoonet, tuleb 1925. aasta suvel kiiremas korras ette võtta." 16. oktoobril 1926 kirjutati protokolli: "Vallamaja kõrvalhoonele valmistati suvel uus sindlikatus, mille eest tasuti ehitusmeister Peeter Sillale 3000 marka töötasu."
Aastat viisteist tagasi rääkis mulle nüüdseks manalateele läinud ajaloohuvilisest vallakodanik, et vallamaja kõrvalhoone katuse roovilattide vahel võivad olla varjus Haaslava ajaloo kadunud rariteedid. Sinna olla peidetud (jutu järgi kusagil seina ja katuse vahel) 1940. aasta oktoobris punavõimude poolt suletud mitme Haaslava valla seltsi noorsooühenduse, karskusseltsi „Priius", perenaiste seltsi, meeslaulu seltsi, „Sillaotsa" lauluseltsi jne lipud. Nimelt toodi 28. oktoobril 1940 kõikide tegevuse lõpetanud Haaslava seltside lipud ja pitsatid (loomulikult juhul, kui need olemas olid) vallamajja. Paari päeva pärast avastas neile Tartust järele tulnud asjamees, et mitu lippu on kadunud. Vallaametnikud ei teadnud asjast midagi ja nii legend peidetud lippudest alguse saigi.
Võimalikust leiust sai teavitatud tänaseid ehitajaid. Kahjuks jäi aga oodatud suurleid toimumata. Midagi huvitavat vana katuse lammutamisel ei leitud. On võimalik, et peidetud varad leiti siis, kui 1960. aastatel hoonele eterniitkatust paigaldati. Iseküsimus on, kas mingid vanad sarikate vahel olnud riideräbalad tollal kellelegi huvi pakkusid. Jääb ka võimalus, et pärast sõda räägitud jutt vallamaja kõrvalhoonesse peidetud lippudest oli lihtsalt kellegi fantaasiarikka tegelase väljamõeldis.
Tahaks loota, et vallamaja õuel asuv kõrvalhoone seisab ja teenib vallarahvast veel pikki aastaid. Küll aga tuleks arutlusele võtta hoone edasised kasutamisvõimalused ja otstarbekam rakendamine. Miks ei võiks tulevikus täielikult renoveeritud palkmajas asuda kohalik noortekeskus, külakeskus või Haaslava koduloomuuseum.
