FOTOD: Folklooripeol Iisakus sai olla osaline, mitte tarbija

Juuli algul oli Eesti kord võõrustada folkloorirühmi rahvusvahelisel folkloorifestivalil Baltica. Baltica toimub järgemööda kolmes Balti riigis ning sel aastal tuldi kokku juba 26. korda. Folklooripeod toimusid Tartus, Sangastes, Iisakus ja Tallinnas. Festivali motoks oli vanasõna „Igal linnul oma laul".

Iisaku on igati sobiv paik folklooripeo korraldamiseks. Meil on tore vana ja väärikas asula, tunneme-teame üksteist mitu põlve tagasi. Meil on oma armas kogukond: võõras linnas mõnda Iisaku inimest kohates on tunne, kui kohtuks hea tuttavaga. Meil on asutused, mis harjunud omavahel koostööd tegema, hulk tegusaid ja oskustega inimesi, oma laulu- ja tantsurühmad ning kõike toetamas kaunis loodus ja suurepärane peoplats oma kiige, lõkkekoha ja kiviktaimlaga. Nii kulges kogu korralduspool tõesti ladusalt ning meeldivalt.

Päev algas Iisaku Muuseumis, kus Anne Nurgamaa rääkis lugusid Iisakus elanud omapärasest rahvakillust poluvernikutest. Loeng sai põnev ja vaimukas ning kuulajaskonnal oli põhjust tunda nii äratundmisrõõmu kui saada osa üllatavatest faktidest.

Regilaulu spetsialistid Janika Oras ja Timo Kalmu koos EMTA tudengitega esitlesid CD-plaati, millele lauldud Iisaku kihelkonna pulmalaulud. Timo Kalmu rääkis, et mõte sellise plaadi tegemiseks tekkis tal viibides mulgi traditsiooni järgi korraldatud pulmas, kus vanad laulud ja kombed imeliselt toimima  hakkasid. Uurides selgus, et arhiivis leidub üsna kenake hulk ka Virumaa pulmalaulude lindistusi. Nüüd on need siis tudengite ja õppejõudude poolt värskelt plaadile lauldud ja sel moel uuele elule äratatud. Kes soovib oma pulma erilisel viisil korraldada, võtku aga plaat eeskujuks. Parim pidu on ju ikka see, kus oleme ise osalised - laulame, tantsime, mängime ning seda võimalust rahvatraditsioon just pakubki.

Kaili Maasikmäe on põhjalikult uurinud Iisaku kihelkonna rahvariideid ja neid ka hulgaliselt ise valmistanud. Rahvariiete valmistamine tema amet ongi. Nii on tal täpselt teada, kuidas rahvarõivad peavad tehtud olema ning kuidas neid kanda. Kailil oli kaasas ka mitu omavalmistatud rahvarõivakomplekti. Tema imeliselt peen ja kvaliteetne näputöö on tõeline vaatamisväärsus.

Kirikus astus üles Narva Muuseumi juures tegutsev ansambel Suprjadki. Nemad olid hiljaaegu käinud kogumisretkel Kallaste kandis. Kontsert algas Kallastelt kaasa toodud vanausuliste vaimulike rahvalauludega, mis on ühehäälsed ja keerukate viisidega.  Veel tulid esitamisele isurite ja vadjalaste rahvalaulud - Narva kant oli ju endistel aegadel nende rahvaste asualaks.  Ja kontserdi lõpul sai kuulda veel Kallaste kogumisretkelt pärit linnaromansse.

Kooli hoovi kogunes kenake hulk lapsi Ave Jäägeri eestvedamisel rahvamänge mängima. Tore oli vaadata, et nii mõnelgi lapsel olid rahvariided seljas. Muusikalist vahepala pakkus Valentina Järve juhendatav laste rahvamuusikaansambel.

Vihmgi ei jäänud sel päeval taeva. Õnneks otsustas vihm sadada kontserdi proovide ajal. Samal ajal toimuma pidanud loodusretk asendus loodusmajaga tutvumisega. Nii jäid retkelised kuivaks. Üllatuskülalisena tuli retkelisi rõõmustama ansambel Juhukse Tallinnast.

Kella seitsmest algas suur õhtune kontsert. Samas peoplatsil sai ringi vaadata ka väiksesel käsitöölaadal ja proovida kätt õpitubades. 

Suur rõõm oli, et kontsert ei kujunenud lihtsalt esinemiseks-vaatamiseks-plaksutamiseks, vaid mindi heal meelel kaasa tantsima. Folkloorirühmi oli kokku tulnud mitmelt poolt. Alustasid Iisaku oma rühmad, öeldes sel kombel: „Tere tulemast!" ja näidates: siin me elame ja sellised oleme.  

Tartust olid tulnud ansambel Maatasa ning Tartu II Muusikakooli noored kandlemängijad koos oma juhendajaga.  Hõpõhelme ja Meremäe mehed lasksid kuulda vägevat seto laulu. Nuckö Folkdans esitas Rootsi sugemetega Noarootsi pärimust. EMTA ja TLÜ noored näitasid, et ka kaasaegseis rõivis võib pärimustants vägagi ehe olla. Kadrina Kadrid rõõmustasid kokkutulnuid mõnusa naistelauluga.

Lahemaa Rahwamuusikute kava oli humoorikas ja vaheldusrikas. Virumaa noorteorkester teeb ülimalt tänuväärset tööd noorte inimeste rahvamuusika juurde juhatamisel. Ansamblid Dagö Hiiumaalt ja Juhukse Tallinnast sõitsid aga kohale lihtsalt Iisakuga tutvuma ja pidu nautima. Eks see teeb korraldajate südame eriti soojaks, et tullakse mitte esinema, vaid ikka pidutsema. Sellised festivalid on ju üsna nukrad, kuhu ilmutakse oma esinemisnumbri ajaks ja lahkutakse teisi vaatamata.

Eriti põnev oli mõistagi välisrühmi näha saada. Nende pärimusega ei ole ju võimalust kuigi tihti tutvust teha. Läti Krimulda maakonna folkloorirühm Putni (tlk linnud) äratas juba publiku hulgas tähelepanu oma keskaja rõivaste eeskujul tehtud kostüümidega. Nende rühm ühendab eri põlvkondi vanuses 2-62. Mängitakse pilli, lauldakse, tantsitakse ja ikka hoogsalt ja elavalt.

Bretooni pillimehed ja jutuvestja Marie Cheff'mine esitasid oma kodukoha laule. Publiku hulgas oli bretooni tantsu oskajaid - nii läks kohe ka tantsuks.

Peterburis tegutseb ingeri muusikat esitav rühm Talomerkit. Nemad olid Iisakus juba teist aastat järjest - möödunud suvel sai neid näha Kirde Killadel. Lubasid meeleldi edaspidigi tulla. Ootame huviga järgmist kohtumist. Ingeri laul on ju tänapäeval midagi väga haruldast.

Kui hakkasid hüüdma trompetid ja põrisema trummid ning lavale tuli Itaaliast Sbandieratori Leone Rampante oma Michelangelo poolt kavandatud kirevates kostüümides, polnud kellelgi silmi enam millegi muu jaoks. Itaallaste akrobaatilisi trikke sisaldavat lippudega žongleerimise kava vaadati imetlusega ja elati aplausi ja hõisetega kaasa.

Kui kavas kirjas olnud esinemisnumbrid lõppesid ei olnud pidu veel sugugi läbi. Pillimäng ja tants jätkus ka peale südaööd. Ning kui viimaks peoplats tühjenes, mängis laval veel üksik flöödimängija lõkketule valguses ja tantsuplatsil tantsisid isa-poega vägevat improvisatsioonilist meestetantsu.

Ilus pidu oli. Kui tsiteerida Iiahit Puhhi raamatust, siis mis see pidu ka ära ei ole - üks trill ja trall ja läinud ongi. Aga midagi tähtsat jääb ometi alles. Jäävad emotsioonid ja mälestused, mida meilt keegi võtta ei saa. Võib küsida, mis meie esivanematel küll viga oli, et rängale mõisaorjusele vaatamata ei jäetud pidusid pidamata ja pühi pühitsemata. Anne loengust saime teada, et poluverniku pulmad kestsid viis (!) päeva. Küllap nad tunnetasid, et üks rõõmus pidu silub suhteid nii perekonnas kui kogukonnas paremini kui miski muu. Just selline pidu, kus ollakse osaline, mitte tarbija, kus igaüks aitab peo õnnestumisele kaasa, kus ei räägita tööst ega rahast. Selline see Baltica Folkloorifestivali Iisaku maapäev just saigi.

Iisaku pidu toetasid: KULKA, Rahvakultuurikeskus, IVOL, Iisaku Vallavalitsus, Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu.