FOTOD: JK Villiger Puhja jäi play-offist eemale eriti dramaatiliselt
Sel hooajal pakkus jalgpalli rahvaliigas ühe dramaatilisema seiga JK Villiger Puhja. Tubli ning suurte tulevikuplaanidega meeskond jäi 32 parema hulgast välja üpris kurioossel põhjusel.
Puhja väravavaht Nikolai Konovalov oli nõus meeskonnast pisut lähemalt rääkima, selleks hetkeks ei olnud meeskonna saatus veel päris täpselt teada, nüüd juba on.
JK Villiger Puhja on harrastajate jalgpallimeeskond. Meie ridades mängivaid inimesi seob lisaks ühisele hobile ka elukoht (mängijad on pärit Puhjast ja selle lähiümbrusest). Enamus inimesi on ka väljaspool jalgpalliväljakut omavahel head sõbrad-tuttavad ja nii võib meie mängijaid tihtipeale leida samas seltskonnas, näiteks kohaliku baari leti tagant.
Meeskonna koosseis on väga kirju: Rahvaliigas mängib meie ridades nii äsja põhikooli lõpetanud koolipoisse, kuid samas ka tudengeid ja tööinimesi. Meeskonna vanim mängija on üle 30. JK Villiger Puhja on meeskond, see tähendab, et naisi meie ridades regulaarselt ei mängi, möödunud talvel üks naisterahvas meie treeningutel siiski aeg-ajalt käis.
Jalgpallipisik Jaak Ratilt
Suur enamus meie mängijaid on jalgpalli juurde tulnud juba varases koolieas: Puhja koolis on väga pikka aega tegutsenud jalgpallitreener Jaak Ratt, kelle trennis alustasin 1. klassis jalgpalli mängimist ka mina. Enamus mängijaid on mänginud koolimeeskonnas kuni põhikooli või gümnaasiumi lõpuni, mõned neist on samal ajal treeninud ka suuremate jalgpalliklubide juures.
Jaak Ratt otseselt meie praeguse meeskonna treeningprotsessis ei osale, kuid tihti võib teda näha meie Rahvaliiga kohtumiste ajal väljaku kõrval mängu analüüsimas ja nõu jagamas.
Kuidas lisandus nimele Villiger
JK Villiger Puhja on aktiivsemalt koos tegutsenud alates 2010. aastast, kui käivitus Rahvaliiga esimene hooaeg. Sellest ajast saati on kujunenud kindel tuumik aktiivsemaid mängijaid, kes osalevad turniiridel ja ametlikel kohtumistel, kuid samas leiab meie ridadest ka mehi, kes aeg-ajalt külastavad treeninguid sportliku tegevuse ja hea ajaviite eesmärgil.
Esimene aasta Rahvaliigas möödus meil JK Puhja nime all, kuna sponsorit meil toona veel ei olnud. Mängisime siis peamiselt kooli vahendeid kasutades (pallid, särgid jne). Hooaja lõpu poole leidsime aga endale sponsoriks ettevõtte OY Villiger, mis ostis meile kallid mänguvormid ja ka mõned pallid, mille seas ka toonase MM-i ametlik pall Jabulani.
Hooaeg korralik, aga...
Sel hooajal oleme teinud Rahvaliigas korraliku alagrupiturniiri, jagades esikohta kahe teise meeskonnaga. Ka turniiridel mängides oleme kohati näidanud väga ilusat mängu ja võib rõõmuga öelda, et meie mäng on järjest paremaks muutunud. Sel hooajal on meiega liitunud mitu nooremat mängijat, kes on hästi meeskonda sulandunud ja andnud suure panuse meie mängu.
Toimetus: Ülipõnevas Võrtsjärve alagrupis oli JK Villiger Puhjal tõesti sama palju punkte SuEma ja Tartu JK Welco Elekter III-ga. Turniiril võideti mõlamaid meeskondi (vastavalt 6:1 ja 5:2). FC Otepää RL-ilt tuli vastu võtta valus 2:3 kaotus, mis oleks võinud jääda neile ka ainsaks, aga... . Mängus FC Õiekese vastu kasutati esiliiga mängijat, mis tähendas automaatselt 0:3 kaotust. Kuna Rahvaliigas peetakse oluliseks just ausat mängu, siis võrdsete punktide korral sai just lubamatu mängija kasutamine Villiger Puhjale saatuslikuks. Kolmas koht ning võistlus oligi nende jaoks läbi.
Naljapäeval tegid pulli purjakil vastased
Meie meeskonnas on väga hea sisekliima, kuna, nagu eespool öeldud, on paljud mehed omavahel head sõbrad ja tuttavad. Seetõttu on huumor alati tähtsal kohal ja nalja saab nii treeningutel kui ka võistlustele sõites, kus ka tavaline burgeripeatus võib parajaks naljanumbriks kujuneda. Aeg-ajalt on ka hea vanu aegu meenutada ja mängudes või sinna teel olles aset leidnud kurioosumite üle naerda.
Kohe esimesena meenub üks eelmise hooaja esimene turniir, mis toimus 1. aprillil Valgas. Ilm oli toona kohutavalt külm, kunstmuru väljaku ääres seisid suured hanged ja puhus jäine tuul. Mängude vahepeal olime sunnitud end talvejopedesse mässima ja üritama end kuidagi üles soojendada. Tol päeval oli meil kokku kolm tõeliselt sooja hetke: esimene neist siis, kui käisime lõunapausil ühes toitlustuskohas seljankat söömas, teine aga siis, kui väljakul oli Nõmme Õlleka meeskond. Mitmed selle meeskonna mängijad olid korralikult purjus ja oli äärmiselt naljakas vaadata seda, kuidas selline ebakaine kooslus üritab väljakul mängu käima saada. Väravavaht kukkus palle püüdes p**seli maha, ühele mängijatest „sõideti kossi" ning tema hädine lonkamine väljakul ajas veel rohkem naerma. Osa nende meestest käis vahetuses selleks, et lonksu õlut võtta. See oli publiku jaoks tõsiselt hea mäng, sest enamus sellest möödus naerdes ja kõva naermine annab külma käes mõnusalt sooja. Ahjaa, kolmas soe hetk oli siis lõpuks õhtul koju duši alla jõudsin.
Koduväljaku tase jätab soovida
Kodumängud, nagu ka treeningud, peetakse kodusel Puhja Gümnaasiumi staadionil. Meil on siin väike muruväljak, kuhu mahub optimaalselt mängima 6+1 meeskondadega. Väljak pole just kõige paremas seisukorras: korralikku muru pole seal kunagi kasvanud ja ka väljaku pind jätab soovida: pahatihti läheb maast söödetud pall pinnakumerustest mõjutatuna äkiliselt lendu ja põhjustab mõningat segadust söödumängus. Paremat meil hetkel kahjuks võtta pole, seega püüame olemasolevaga hakkama saada nii hästi, kui suudame. Loodame, et asjad muutuvad paremuse poole järgmisel aastal, kui peaksid algama põhjalikud staadioni rekonstrueerimise tööd, mille käigus loodame saada originaalmõõtmetega väljaku ja parema väljakukatte.
Jalgpall kui spordiala on meie kodukandis äärmiselt populaarne. Mänguga tegeleb väga palju noori ning ka mõned vanemad inimesed. Noored, kes otseselt jalgpalliga ei tegele, mängivad sageli staadionil „leedukat". Mängutraditsioonidel on siin väga pikad juured, mis ulatuvad väga kaugetesse aegadesse, kui Puhjas tegutses meie eelkäija, jalgpalliklubi „Komeet".
On meeldiv tõdeda, et Rahvaliiga on rohkem meie kandi inimesi jalgpalli juurde toonud. Meie kodumänge käib regulaarselt vaatamas mõnikümmend inimest, mis on sellise väikse koha kohta väga hea näitaja. Publikurekord saavutati aga 2011. aasta hooajal, kui mängu Eesti Jalgpalli Liidu vastu oli tulnud vaatama lausa uskumatuna tunduvad 126 inimest!
Oma fännide kursis hoidmiseks oleme loonud Facebooki lehekülje, kus jagame infot eesseisvate mängude ja hiljem nende tulemuste kohta ning kutsume fänne ja huvilisi staadionile kaasa elama. Kõik on nagu päris suures jalgpallis!
Unistus uuest staadionist ja 4. liigast
Nagu mainitud, ootame pikisilmi väljaku rekonstrueerimist, sest originaalmõõtmetes väljak annaks meile palju paremad väljavaated meeskonna arenguks. Üks suurem eesmärk on end 4. liigas proovile panna. Samas ei taha me seni loobuda ka Rahvaliigast ja võimalusel lööme seal kaasa ka järgmisel hooajal. Peaasi, et kõigil oleks lõbus ja meestel säiliks võidujanu ja soov koos midagi korda saata!
