FOTOD: Keila aastal 1918
1918. aasta algus oli segane aeg. Korraldati kõnekoosolekuid, kus esinesid Keila ühiskonnategelased ja Tallinnast kutsutud kõnemehed. Koosolekute mõtteks oli tutvustada poliitiliste parteide sihte ja programme, mis seni rahvale võõrad olid. Koosolekud olid rahvarikkad, isegi kuni 1000 inimest, ja mõnigi kord ägedate vaidlustega.
Nõukogude võimu maksmahakkamisel tuli senisel vallavalitsusel lahkuda, selle asemele valiti töörahva nõukogu. Keilas valiti töörahva nõukogu 21. jaanuaril 1918. Valimistest võttis osa ainult 89 inimest. Sellele vaatamata hakkas enamlaste võim Keilas valitsema 22. jaanuaril, kuid osutus üürikeseks.
23. veebruaril toimus Keila mõisa väljal verine lahing punakaartlaste ja siia saabunud sakslaste väeüksuse vahel. Lahingus sai surma 33 inimest ja haavata 16. Üks haavatutest suri teel Tallinna. Pühapäeva, 24. veebruari hommikul korraldas vallavanem J. Tähe surnukehade koristamise. Need laibad, mida ära ei tuntud või mida nende omaksed soovisid Keilasse matta, maeti 1. märtsil Keila surnuaeda ühishauda, nagu Keila koguduse surnuteraamatust näha. Neid oli 13, kõik peale ühe austerlase olid eestlased, enamik Tallinnast. Alice Tisler maeti omaste poolt ilma vaimuliku tseremooniata teistest punaväelastest eraldi. 3 langenud sakslast maeti kiriku juurde surnuaiale.
Vallavanem Johann Tähe luges Keilas iseseisvusmanifesti ette alles 26. veebruaril. Saksa vägede tulekuga langes Keilas enamlaste võim, kuid siinset elu hakkasid korraldama sakslased. Keilasse asus alaliselt elama saksa komandant Schöddert, kes püüdis rahvaga head vahekorda luua. Komandatuur asus Jaama tn 2 majas.
Vallavalitsus moodustas saksa komandandi ettekirjutusel toitluskomitee, mille ülesanne oli varustada elanikke ja valla vaesemat kihti toiduainetega.
Varsti hakkasid okupatsiooni halvad küljed nähtavale tulema. Rahvalt hakati rekvireerima kõiksugu toiduaineid ja neid Saksamaale saatma. Peagi astus vallavanem Tähe vallavanemate koosolekul Tallinnas Toompeal, kus Balti hertsogiriigi küsimust arutati, sakslaste vastu üles. Tähe vallandati juulis, vallasekretär Premet oktoobris.
Kogu saksa okupatsiooni vältel ei olnud iseseisvusest juttugi. 1918 novembris lahkus siinne väike salk sakslasi oma kodumaale ning Keila oli vaba. Algas uus ajajärk meie elus. 1919. aasta algul anti välja esimesed eesti rahad - margad ja pennid ning eesti postmargid.
1918.a kevadel tõid saksa sõjaväelased mõneks ajaks sõjaväehobused pritsimajja lutikate hävitamise eesmärgil, kuna usuti, et lutikad ei kannata hobusehigi haisu. 1916-1917 oli pritsimaja Vene sõjaväe kasutada ja kui nad lahkusid, kubises maja lutikatest. Saksa sõjaväelased korraldasid pritsimajas oma koosviibimisi ja komandant Schöddert kutsus sinna ka kohalikku koorekihti. Saksa okupatsiooni ajal võis lubadeta liikuda kella 22-ni. Seltsi tegelastele anti komandantuurist kirjalik luba liikuda kella 24-ni. Rahvas nimetas neid pidusid "buržuide pidudeks". Komandant Schöddert tahtis rahvaga sõbralikult läbi saada ja nii kutsuti vahel ka kohalikke elanikke neist koosviibimistest osa võtma. Osavõtjaile anti kätte taskulaulikud, millest lauldi koos sõduritega, laulude vaheajal tantsiti. Toimusid ka mõned kabareelaadsed õhtud. Ühel õhtul esitasid Magda Premet, Karl Vasko ja Ruts Baumann päevakohase naljanumbri, milles naeruvääristati sakslasi. Pala esitati viisil "Meid oli kolm" operetist "Lõbus talupoeg". Saalis istus ka umbkeelne komandant, kellele see pala väga meeldis ja kes naeris täiest kõrist.
1918.a liitusid Keila seltsid Seltside Liiduks. Juhatusse ja peotoimkonda kuulusid Magda Premet, Rudolf Premet, Juta Kruus, Johannes Kruus, Mihkel Hermann, Gustav Kulp, Marie Ihlberg, Johannes Klesmet. 1918.a oli kõige püsivama koosseisuga Keila Tuletõrje Seltsi segakoor, lauljaid 20-25 ümber. Kooris laulsid hea häälematerjaliga peamiselt nooditundjad noored inimesed. Koori lemmikrepertuaariks olid eesti heliloojate K. Türnpu, M. Lüdigi, M. Härma, K. A. Hermanni laulud.
Koorijuht oli Gustav Kulp. Keila segakoori asutaja Jakob Maaberg jäi 1918.a täiesti pimedaks ja oli sunnitud igasugustest avaliku elu tegemistest loobuma. Ta suri kümne aasta pärast, jaanuaris 1928.a.
1918.a hakkas Keila pasunakoori, mis loodi juba 1897.a, juhatama Hans Kreitsfeld (eestistatult Ants Kingu). Keila Linnaorkester tähistab tänavu seega oma 115. sünnipäeva! 1918.a korraldasid ühinenud seltsid mitu jalutuskäiku ümbruskonda, nn "grüünesse": Kaarasma metsa, Kahari metsa jm. Sellest võttis alati osa puhkpilliorkester, vankril võeti kaasa õllevaat, suupistete eest hoolitsesid naised. Lauldi, tantsiti ja puhati rohelises, osavõtjaid oli umbes sada inimest.
Reet Leemets
______________________________________
Kuidas vanasti vabariigi sünnipäeva tähistati
Sel ajal ei olnud võimalust televiisori ees istuda ja ilusaid kleite vaadata. Selle asemel käidi kirikus ja paraadil ning vaadati üheskoos lipuheiskamist. See oli võimalus veeta rohkem aega oma perega ja teha midagi head ning pidulikku süüa, mida serveeriti perekonna parimatelt nõudelt. Vabadusvõitlejad said rääkida oma lähedastele sõjast ja möödunud aastatest. Loodeti igavesti kestvale vabadusele.
Hannamari Vaher, 7. klass
Aasta-aastalt muutusid vabariigi aastapäevad üha suurejoonelisemaks ja uhkemaks. 1920. aastal tähistati aastapäeva Tallinnas Peetri platsil, huvilisi kogunes nii võõrastemaja (praegune hotell Palace) akendele ja katusele, kiriku torni kui ka kiriku ees kasvavate puude otsa. 1930. aastal toimus juba paraad. Vabaduse plats kaeti liivaga, et paraadil osalevate tankide soomukid seda ära ei lõhuks. 1938. aastal tähistati väga uhkelt Eesti Vabariigi 20. aastapäeva. Linn ehiti rahvusvärvidega, laternapostide otsa paigutatud võimsad prožektorid valgustasid raekoda, Toompea lossi ja Pika Hermanni torni ning presidendilossi Kadriorus.
Lauri Luke, 12. klass
