Emajõe Suursoo looduskeskuses saime põhjalikku teavet selle kandi looduse eripärast ning Emajõe ajaloolisest tähtsusest kaubateena. Allavoolu kulgemise käigus sai julgemaid reisijaid parema ülevaate võimaldamiseks masti tippu vintsitud. Peale õhtust supelungi ja kalastamist jäime Emajõele ööbima. Mõnus vesimündi lõhn täitis sõõrmeid ja tõi magusa une. Osavamatel öistel kalastajatel õnnestus hankida hauge. Nad ei varjanud oma saaki, vaid kõlistasid kõigi magajate rõõmuks valjult laevakella.

Teisel päeval said need, kel lestad varvaste vahele kasvamas, proovida kala tunnet vees, tselluliidivastase toimega mõnu, mida võimaldas lodibodisurfi nimeline atraktsioon. Agaramad istusid kaksiratsi palgi otsas ja harjutasid lodja tüürimise peent kunsti.

Kolkja Sadama Hirm meie dessandil maabuda ei lubanud, seega vedasid mehed rinnuni vees sumbates nagu muistsed burlakid kunagi lodja pilliroo vahele kalda ligi ja sealt ära. Sibula- ja kalarestorani maitsev koharoog viis peaaegu keele alla ning vanausuliste elu ja kombed said muuseumi külastamise järel veidi arusaadavamaks.

Maismaa kohale kogunenud piksepilved pakkusid toredat vaatemängu, kuid elunautijaid nad segama ei tulnud. Järvel puhus mõnus tuuleke, lodja uhke puri tõmmati masti. Enne Piirissaart visati ankur vette, et järgmise päeva ahvenauhhaa kindlustatud oleks. Näkkas hästi.

Piirissaarel juhtusid olema suured pidustused kalurite päeva auks.

Suurepärane hommikukohv sadamakail koos Kauri küpsetet hõrgutavate pannkookidega, sadamakapteni ja lodjakapteni sõbralik käepigistus ning läinud me olimegi.

Kaunis suveilm jätkus nagu ka mõnusad kalamehejutud, mille järjepideva vestmise eest seisid head Nupu 1 ja Nupu 2. Lõunaks oli valminud vägev ahvenauhhaa.

Mõned asusid meisterdama pilliroost vilepille, mõni lebotas võrkkiiges ja meel oli pisut kurb, et reis läbi saab. Kuid ega kogetud elamused mälust niipea ei kustu. Suurimad tänud korraldajatele ja headele reisikaaslastele!