FOTOD: Maakoha bussipeatus on kaduv nähtus ja rahvakunsti ilming

2008. a ilmunud Eve Kase ja Signe Kivi koostatud raamatu „Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht" lühitutvustuses on öeldud: „Bussiputka on teekonna algus- ja lõpp-punkt, bussi ootamise koht, kuulutuste- ja teadetetahvel, valimispropaganda- ja eneseväljenduse, suhtlemise ja kauplemise paik, klubi, pubi, rahvamaja, tasuta hotell, kemps, armastamise ja armatsemise koht, omanäoline arhitektuuriobjekt, vaatamist vääriv mitmekesine rahvakunsti ilming."

Nii see oli, on ja jääb, kuniks Eestimaal veel maaelu kestab ja busse liigub. Paraku jääb nii bussiliine kui sõitjaid üha vähemaks. Kes maal ilma korraliku teehoolduseta, kaupluseta, postkontorita, koolita jne pärismaalasena säilida tahab, peab niikuinii autot omama - seega kaotavad bussiputkad järk-järgult oma rolli, kirjutab portaal Võrumaa24.ee.

Ühel suvepäeval jäid teel Võrust Aluksnesse silma kolm järjestikust, kuid erinäolist bussiootekohta.

Luutsniku - linikuga kaetud laual mänguasjad

Läti piirist 5 km kaugusel asuv Luutsniku bussipaviljon on sealkandi üks korralikemaid - silikaattellistest, tüüpprojektina ehitatud hooneke on keskmise toa suurune ja puhtam kui tüüpiline kortermaja trepikoda. Linikuga kaetud lauakesel olevad mänguasjad - aknast välja vaatavad jänkud - on tunnistuseks sellest, et külas on veel mõningane eluvaim sees.

Palli - kuur, mis reklaamib 2008. aasta jõulupidu

Palli „bussijaamaks" on paarkümmend aastat tagasi ilmselt külarahva ühisjõududega püstitatud puust majake, mis kaugemalt vaadates meenutab puukuuri või saunakest. Põrandast välja kasvav põlvekõrgune orashein ei kinnita koju tagasitulnud talentide rohkust ega bussiliide liigset tihedust. Tõenäoliselt kunagi aknasse „eksinud" kivi tõttu on klaas asendatud kilega.

Ruumi on millalgi ka koristatud, mida markeerivad servani täis prügikott ja nurgas konutav põrandahari. Seinalolev reklaam teatab aga, et 2008. a 28. detsembril on Hurda talus jõulupidu. Hoonekese räästa all on endale püsielupaiga leidnud herilased, kes ootamatut külalist häälekat piirama asuvad.

Vanamuti - ei ole siiski õige bussipeatus

Hoopis omalaadne, Vanamuti nime kandev bussipeatus on tekkinud Siksali ja Savioru peatuste vahele.

Teest eemal sügava heina sisse torgatud roika otsas olevale plakatile on kellegi lapselapsed maalinud ilusa sildi -- tõenäoliselt oma vanaemale, kes seal peatuvate busside lahketel juhtidel end lihtsalt vanamutiks nimetada palub. Kange(kaelne) inimene, kes vaatamata Eesti regionaalpoliitikale ikka veel maal elades vastu peab! Lähimad poed asuvad sel tundmatul vanainimesel ligi 10 km kaugusel (Ruusmäe, Viitina), nagu Haanjas asuv vallavalitsuski. Muud tänapäeva inimesele enesestmõistetavad sotsiaalsed hüved (arst, kool, postkontor jne) on aga veelgi kaugemal.

Siinkohal meenub Pärnu linna tunnuslause „Ela või ise!", mille analoogina võiks kõneksoleva kandi loosung kõlada „Ela või sure!", sinna eksivate väljamaalaste jaoks sobiks aga hamletlik To be or not to be?

Kelle asi üldse on hoolitseda bussiootepaviljonide olemasolu ja korrashoiu eest, sellele selget vastust on raske leida. Maanteeamet ja omavalitsused põiklevad küsimustest kõrvale - vastutada ei taha keegi. Mõned vallad (nt Rõuge) on alustanud oma bussipeatuste korrastamisega, enamus aga laseb neil laguneda. Nii ongi iga bussiputka, nagu loo alguses viiidatud, „..... mitmekesine rahvakunsti ilming".

Hea lugeja, kui tead mõnd tähelepanuväärset bussipeatust, siis saada foto meilegi, aadressile [e-mail]. Paremate kaastööde vahel jagame 150 eurot nädalas.