Lapsepõlvest pole Merle tordivalmistamise kirge ega kokkamisepisikut kaasa saanud. Tol nõukaajal olid tordid sellised, nagu parasjagu poes müüdi - kreemilill ühe peal ja marmelaaditupsud teist kaunistamas.

Ja ega kodus koogi valmistamisekski polnud suuri võimalusi, paljukest rohkem kui vahukoor kaubandusvõrk ikka pakkus. Kui sedagi saada oli. Ka olid Merle vanemad palju asisema ja konkreetsema valdkonna valinud - õppinud õpetajaks.

Nii tõdeb Merle, et ta tõemeeli ei osanudki muud endagi jaoks välja mõelda kui ka pedagoogikutse. Nii ta mõned ajad isegi koolis asjatas. Kuni jäi lapsega koduseks ning riburada saabusid esimesele pojale järele ka kaks teist. Ja üsna loogiliselt tuli Merlel üha rohkem köögis end kasulikuks teha.

Kujuta ette, et see on plastiliin

Merle tõdeb, et ega söögitegemine ei ole tema lemmikvaldkond tänaseni, aga oma suure meespere toidab ikka ära. Aga tordid - see on hoopis iseasi. Alguspunkti sellele kirele paigutabki Merle kusagile aega, kus lapsed pisikesed olid ja siis iga kuu ikka sünnipäevi tähistati, erinevaid teisi pühasid ja lähedaste tähtpäevi nagunii. Paar-kolm korda kuus tuli ikka mõni kook valmis meisterdada. Ja kui siis ühel päeval silmas naine telerist Nigella Lawsoni kokasaadet, oli Merle müüdud.

 „Ta läks seal poodi ja ostis suhkrumassist karikakraid ja pani need muffinsitele peale. See oli minu meelest kõige armsam asi üldse," elavneb Merle rääkides saatuslikust impulsist. Paraku pidi ta ise poodi minnes pettuma, Eesti kaubandusvõrk selliseid valmisvidinaid ei pakkunud.

Küll aga leidis ta, et saada on martsipanimassi ja seda väänab naine täna mõnuga nagu lapsed plastiliini. Lilled ja liblikad nagunii, aga tema sõrmede alt on väljunud terve plejaad multifi lmi- ja muinasjutukangelasi - alates ämblikmehest ning lõpetades Hello Kittyde ja Pikne McQueenidega. Suurematele inimestele mõeldes on tordiks vormunud triiksärk, liiklusmärgikujuline „aitäh" autosõiduõpetajale, katsikulistele kaasa päris eht tite kujulise kaunistusega taies. 

Lotte ja Bruno - tort, mis võitis Keila linna päeva tordivõistluse

Idee on kõige olulisem

Kui tordisisuks on Merlel tavaliselt läbiküpsetatud kohupiim või toorjuust ja selles valdkonnas erilist tootearendust ta ei harrasta, siis just kaunistamine ning lõppviimistlus on tema ampluaa. Ja selles osas on tordisoovijal suur sõna kaasa rääkida.

Sellist palvet, et „tee midagi lahedat" on Merlel keeruline täita. „Õudusunenägu on see, kui öeldakse, et meesterahval on sünnipäev, et tee midagi," naerab Merle.

Ta tahab ikka teada, et mis inimene on tordisaaja, mis temaga seostub või mida ta armastab. Nii eelneb tavaliselt tordi valmistamisele pikk jutuajamine ja lõpuks koorub ikka midagi iseloomulikku välja. Sellised vestlused maiasmokkadega on Merle jaoks väga põnevad. Ta on tutvunud mitmete toredate inimestega, kes ei pea paljuks hiljem tagasigi helistada ja tordisaaja emotsioone jagada. Isegi päris võhivõõrad on vaevaks võtnud tagantjärele tänada. Lastega olla lihtne, nemad teavad täpselt, et millist tegelast nad oma sünnipäevadesserdil ootavad.

Seetõttu on Merle tuttav pea kõikide poppide multikakangelastega ja muinasjuttudega. Koos poegadega fi lme vaadates saab ta ideid kuidas üht või teist tegelast kujutada. Et kui on ikka Pipi, siis temaga koos ka hobune ja ahvipärdikust härra Nilsson. Ja kui piraadifi lmi Jack Sparrow, siis ikka autentse habemetuti ja pikkade mustade juuksesalkudega.

„Ja mõnikord tahetakse kohe mitut eri karakterit, siis on ikka päris tegemist, et need kõik ühele tordile paigutada, aga lapsed on rahul, kui neile tähtsad tegelased tordil on," kirjeldab Merle.

Täiskasvanute seas olla praegu popid nö elulooga kaunistused. Nii teeb Merle näiteks juubeliteks ja pulmatortideks terve elusündmuste jada - alates sünnist, autoostmisest, sõjaväe- ja ülikoolisümboolikateni välja, tordi peale saavad kõik olulised maamärgid inimese elust. Kui vaja kirjutatakse üles ka mõni oluline laulusalm või sõnum kallile inimesele. See on nagu lugu, mis martsipanist kujukeste abil lahti rullub. „Selliste suurte elutee tortide puhul nikerdan neid kujukesi vahel nädal aega jutti," nendib Merle.

Puhas tooraine ja välismaised vahendid

Kuigi nõukaajaga võrreldes on ka meie kaubanduses müügil kõikvõimalikku kraami, siis oma kunstiteoste jaoks materjali ja vahendid hangib Merle täna siiski välismaalt - kaupa on ta interneti vahendusel tellinud nii Euroopast kui Ameerikas.

Nii näiteks tuleb martsipan Taanist, sest sealt saab erinevaid värve ja on garanteeritud, et neile on toon antud looduslike värvainetega, mitte sünteetilistega. Erinevad suhkrupüssid, tekstuuri ja mustri tegemise rullid ning tuhat muud vidinat on vallatanud Merle köögikappide sisust vähemalt pooled.

Sealt, kus tavalises majapidamises võiks leida kahvlid ja noad, on Viikmäede peres leida hoopis kümneid erinevaid martsipanivorme. Seal, kus reeglina peaks olema kuivaine pakikesed, seisavad sahtlis isuäratavalt reas mitmekilosed martsipanimassid.

Aga pere ei pahanda, pigem elatakse ema hobile kaasa, meeski on valmis Merlet ära kuulama, kui parasjagu inspiratsiooni ei tule ja pojad on muidugi ülirõõmsad, kui emps vabatahtlikult nendega multifilme vaatama sätib.

Kogu nende vajaminevate vahendite peale on Merle kulutanud juba pisikese varanduse. „Mul on praegu küll kõik asjad olemas, et inimeste soove täita, aga nimekiri, mida veel ja veel tahaks, on pikk," tunnistab Merle. Ta on lõpmata tänulik saatusele ja oma abikaasale, et ta saab omale lubada sellist hobi.

Sest hoolimata sellest, et juba pea viis aastat on ta tordikaunistamise meistriklassis tegutsenud, ei paista tüdimust kusagil. Pigem vastupidi, kirg hoopis kasvab, mõne uue põneva kaunistamisidee kallale asumist ootab Merle õhinaga. Pandagu ainult tema fantaasia ja käteosavus proovile. 
Midagi nunnut sõbrapäevaks

Sünnipäevatort, mis sobib härrasmehele

Eesti hümniga lauluraamat Vanamõisa Seltsimaja ööklubisse eelmisel aastal

Terve elulugu tordil

Tavalised muffi nsid on saanud martsipanist loomakeste näod