2010. aasta märtsikuus kirjutas Askur Alas Eesti Ekspressis Sõnajalgade ja Muinsuskaitse vägikaikaveost pikema loo, kus on ka järgmised read:

„Seega pole imestada, et tühjana ja kütmata seisev maja, kus apteekriabilisena töötanud Oskar Luts kirjutas arvatavalt oma „Kevade", on aastatega jõudnud seisu, mida muinsuskaitsjad kirjeldavad üheselt terminiga „hävimisohus". Nende hinnangul on tegemist kogu Tallinna puitarhitektuuri kontekstis erakordse hoonega, sest suurte korteritega esinduslikke puitelamuid, mida kesklinnas omal ajal palju ehitati, on praeguseks säilinud vaid üksikuid, saati siis veel vanalinna muinsuskaitsealal.

Mõned probleemid, mis muinsuskaitse viimane inspektsioon maja juures tuvastas, olid maakeeli järgmised: põrandad ja vahelaed on sisse vajunud, peatrepp on varisemisohtlik, katus jookseb läbi, põhikonstruktsioonid vajuvad, lokkab seenkahjustus."

Kas olla rõõmus, et üks Tallinna kesklinna häbiplekk saab „kaunid rõivad selga" või tunda kurbust, et seest on tegemist endiselt koletisega?

Maja sisevaated:


Fassaaditööd: