Kõik kooli üheksa klassi esitasid kakukesest oma versiooni. Oli nii klassikalisi kui ka ekstravagantsemaid tõlgendusi. Ühes loos oli kakukesi mitu, kes panid nahka neid kimbutama tulnud põrsakese, misjärel tekkisid lihapirukad. Teises tuli kakukest rebase käest päästma politsei. Humoorikas oli ka lugu, kus kakuke rööviti BMW-ga ning mille moraal oli, et ärge kunagi istuge võõrasse autosse.

Kõige enam hämmastust ja mõtteainet tekitas ning ühtlasi teistest kõige enam erines aga kahtluste käes vaevleva kakukese lugu. Kui originaalloos oli kakuke nii vastupandamatult hästi lõhnav ja pidi elu eest põgenema, et söömisest pääseda, siis selles loos oli vastupidi: kakuke oli väga mures sellepärast, kas teda üldse kõlbab süüa. Oma kahtlustega pöördus ta peaministri poole, kes soovitas tal oma kahtluste vastu leida abi meile kõigile tuntud soovitusega: "Tavaliselt, kui sellised kahtlused inimestel on, aitab aeg-ajalt see, kui panna foolium mütsi sisse. Mõned arvavad, et abi võib olla ka mullivannist. Ma ei tea, mis konkreetsel juhul võiks aidata, aga inimesed võiks otsida kusagilt abi."

Kuigi Kakuke ei ole inimene, siis abi ta ka ei saanud ja pigem tundis end solvatuna. Seejärel pöördus ta Hiid-Haloneni poole, kes puruks murtud bussist inimesi suhu kallutades vihjas, et Kakukenegi võiks olla söödav. Tänulik selle julgustuse eest pöördus ta noorte vihaste pungipoiste poole palvega, kas nad oleksid nõus ta ära sööma, mispeale nood laulsid nõusolevalt, et "Ma söön su ära". Kolm videot ritta seatuna lihtsa muinasjutukese kontekstis tekitasid tugeva mulje ja ühtlasi mõtteainet.

Näha peaministri sõnavõttu helgel hommikusel teatrihommikul, kus väiksed lapsed mängisid siiralt ja lihtsalt oma Kakukese-lugusid, oli raputav. Ehkki Teip88 poisid mingid paipoisid pole, isegi, kui nende loost vaid siivsamaid kaadreid näidata, ning maju-busse lõhkuv ja inimesi kugistav Hiid-Tarja andis üldpildile värvika fooni, siis peaministri ACTA-vastane sõnavõtt andis kõige tugevama laksu.

Ehk oli asi ka kontekstis, kuid videosalvestist hiljem üle vaadates mõjus see ikka tugevalt, eriti, kuna peaminister enamasti nii tasakaalukana on tundunud. Ta mõjus justkui end ootamatult purju joonud korraliku pereisa või äkitselt nõusid loopima hakanud pereemana: keegi, kes stabiilsuse võrdkujust on muutunud ründavaks ja ohtu sisendavaks vaenlaseks.

Muidugi võib aru saada, et tegemist võis olla hetkelise enesevalitsuse kaotusega, kuid näha vihast peaministrit väikeste laste keskel mingis Kakukese-loos nõuküsijaga ärritunult kurjustamas, tekitas küsimusi eelkõige selle kohta, kas see ehk ei olegi üks peamisi viise, kuidas koolinoored meie riigijuhti näevad.

Järele mõeldes see nii võimatu ei olegi, kuna ACTA-teema, mis peaministri endast välja viis, läheb korda ka päris noortele. Just nemad on see kontingent, kes hindavad infovabadust, tõmbavad tasuta alla ehk varastavad muusikat, filme, kasutavad Facebooki ja sisuliselt elavad internetis. Nad on sisuliselt kasvanud arvuti taga üles, harjunud internetivabadusega sellisena, nagu see on. Nende jaoks ei ole teisiti kunagi olnudki. Piirangud internetis, kui tahes põhjendatud need ka poleks, on neile iseenesest juba sama ränk kui koduarest või soolane keretäis. Salvavad sõnad on aga vaid negatiivse kuvandi kinnitus. Omajagu vastutust kannab selle väljaütlemise eest muidugi ka ajakirjandus, kes on antud sõnavõttu võimendanud, levitanud ja ehk ka kontekstist välja rebinud, misjärel on see mitmetes Eesti inimestes tugevalt kinnistunud.

Kas Kakukese lugu oli sotsiaalkriitiline? Kindlasti! Kas Kakuke võiks tähistada lihtinimest, kes vajab oma identiteedi hoidmisel riigijuhi tuge, või oleks see liialt naiivne tõlgendus? Kes on Tarja? Laamendades, lõhkudes ja süües just neidsamu Eesti inimesi, annab ta siiski Kakukesele edasi positiivse sõnumi: sa kõlbad süüa küll.

Ja siis need pungipoisid, kes laulavad seksistlikku laulu rinnaka blondiini ärasöömisest (siin on olemas Eesti naise kui toote kuvand) ning sümboliseerivad vastutulekut Kakukesele: jah, tule, meie sööme sind rõõmuga ära. On see hea? Kes tahab eestlast? Jah, Soome pakub meile tööd, eestlased pagevad sinna. Kes sööb ära meie noored: moraalne laostumine?

Analüüsi- ja tõlgendusvõimalusi Kiltsi Põhikooli 3. aprilli hommikusele etteastele on mitmeid. Raske öelda, kuivõrd oli idee tulenenud teadlikust analüüsist ja kuivõrd tekkinud alateadlike tajude pinnalt või ka Tujurikkuja eeskujul, kuid ilmselt päris tühjast kohast see ei tulnud.

Kurb, et koolis, mis oma õhkkonnalt on pigem traditsioone austav ja autoriteeti tunnistav, on võimalik kaasata mitmemõttelisse narratiivi kõige negatiivsemasse rolli riigipea, kes peaks olema autoriteedi sümbol mitte ainult konkreetses koolis, vaid kogu riigis. Seejuures kuuluvad kõige solvavamad sõnad kogu loos just talle endale.

Ansip kinkis meie kooli "külastades" annuse sotsiaalkriitilist teatrit, andes mõjuva etenduse, mis konteksti paigutatuna hakkas elama oma elu ja muutus teatriks teatris. Eks see ole omaette saavutus.

Kiltsi Põhikool on väike 55õpilaseline mõisakool Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas, mis asub Kiltsi alevi lähistel Liivakülas.

Vaata etenduses kasutatud videot, Teip88 "Ma söön su ära":