Veeresime ratastega mäe vastas paikneva talu hoovile. Kanad siblisid kaagutades ringi ning valge-hallikad haned jalutasid patrullides peenardel. Suure talukompleksi rohelusse uppuvas aias oli kuulda laste hääli. "Ae, kas perenaine on kodus?" hüüdsin häälte suunas. Vastu jooksnud lapsed juhatasid meid õiges suunas.

Käsitsi lüpsmine on kaduv nähtus

Küsinud võimalust osta tassitäis rammusat lehmapiima läksid taluperenaise Anne silmad lustlikult särama. Eurode vastuvõtmise asemel juhatas ta meid hoopis tuppa, pani kohvi tilkuma ja asetas lauale eile lüpstud piima. "Enne peab lusikaga segama, et koor pealt ära tuleks," ütles ta meile piima tassidesse valades. Kui kohvi ka lisatud sai, avastasime Kertuga, et nii head piimakohvi pole me veel saanud - parajalt kreemjas ja mahe. Lauale asetati veel oma talu seast tehtud suitsusink, mille peale nii mitugi kassi kordamööda sülle hüpates meiega sõprust proovisid sobitada. "Tundke end kui kodus ja võtke julgelt sinki. Pärast söömist läheme ja näitan teile lüpsmist ka," ütles Anne tööriideid otsides.

Ilumäe perenaine Anne on kasvanud talupidajate suguvõsas, kuid asus ise õmblemist õppima. "Vanaema ütles mulle, kui veel õmblemist õppisin, et kui ma pärast kooli Valgast maale tagasi ei koli, siis jäängi linna. Kõik tol ajal siin talus olnud neli lüpsilehma läheksid aga lihaks, sest tema neid lüpsta ei jõua. Olin lehmadega väikesest peale tegelenud ning elu aeg suur loomaarmastaja olnud, muidugi tulin tagasi!" rääkis Anne. Seejuures lüpsab perenaine kõik lüpsilehmad käsitsi. Tegemist on kaduva oskusega, sest tänapäeval teevad töö ära masinad. Pealegi olevat see raske amet, kuid kui asi käpas nagu Annel, siis voolab piim ojadena. Isegi naabrinaine olevat Anne appi kutsunud, kui lüpsimasin katki läks. Üks lehm võib anda keskeltläbi 20 liitrit piima päevas ning naabrinaise harjutamata käed polevat võimelised nii suurt kogust lüpsma.


"Mees ja poeg pole mul suured piimajoojad, mina ja tütar aga küll. Suurem osa piimast läheb vasikatele," selgitas Anne. Väikeseid vasikaid tundub Ilumäel elavat kümneid. Peale lehmade ja lihaveiste, mis on pere sissetulekuallikaks, leidub Ilumäel eespool mainitud kanu ja hanesid, koeri, kasse, sigu, eksootilisemaid papagoisid ja palju küülikuid. Viimaste eest hoolitseb peretütar Malle. Suure loomaarmastuse tõttu läheb pea kõik raha nende ülalpidamisele, kuid see ei tundu pererahvast heidutavat. "Raha mul pole, aga sõpru on see eest tuhandeid," paneb Anne ütelusega meid oma väärtustele mõtlema.  

Kui tööd on, siis jääme

Ilumäe talus üles kasvanud Malle ja Kalle tunduvad samuti vanemate radu käivat. "Tahaksin tulevikus ehk küülikuid või hobuseid kasvatada," avaldas Malle soovi, tõdedes et võimaluse korral soovib ta maale jääda. Hetkel on veel põhikoolis õppival peretütrel kümneid jäneseid, kes pole mõeldud mitte söömiseks, vaid lemmikloomadeks. Mõned on Malle juba ka maha müünud. Kalle, kes lõpetab järgmisel aastal Vana-Antsla Kutsekeskkooli põllumajanduse erialal, tõdes samuti, et kui tööd pole, peab mujale minema. Küll loodab ta aga tööd leida Hummuli Agros. "Eks elu näita," oli Kalle lõplik vastus.

Ilumäe näol oleme seega leidnud pere, kelle juured on maal ning kes ei mõtlegi loomi maha müüa, veel vähem linna kolida. Kuigi maaelu pole lihtne ning nõuab palju aega ja energiat, saavad inimesed siin hakkama ja on oma valitud teega rahul. Neile tuleb rohkem võimalusi pakkuda, et nad ei peaks olude sunnil jätma maha seda, mis neile kalleim - oma kodu.

Kunagi oli üks Soome pastor Ilumäe talust lahkudes öelnud, et siia tahad aina uuesti tulla, sest aura, mis maja ümbritseb, on täis positiivsust. Tõsi, samamoodi tunneme ka meie, kui varavalges Tõrva poole sõitma hakkame.