Rattaga konstantselt sõita on pea võimatu, kui iga mõnesaja meetri pärast on näha poseerimas fotogeenilisi kureperesid. Kuigi toonekurgede pildistamine aeglustas meie tempot Kuigatsist Keeni sõites, saime nautida meie ees kõrguvaid kõrgendikke ning koloriitset maastikku. Sellele lisas enim värvi kollane, rapsipõllud. Mõni üksik rapsipoisike oli ka kõrval asuvale viljapõllule või teepervele ära eksinud. Kus aga oli juba hein niidetud, seal polnud kollasest värvist märkigi.
"Tere, jõudu!" hüüdsin ühele heina viskavale mehele põllul. "Tarvis!" vastas ta koheselt. Olime rattad taas peatanud, kuid seekord mitte kurepere pärast. Tema nimi oli Mill ning ta oli just oma heina vikatiga maha niitnud. Nüüd tõstis ta seda sinise traktori taga asuvasse kärusse. Küsinud, milleks Mill heina teeb, vastas ta, et see läheb sõnnikumasinasse. Loomade pidamiseks olevat Mill ja tema naine juba liiga vanad. Sõnniku laotab Mill aga põllule, et kasvatada oma tarbeks kartulit ning vilja, mis läheb müügiks "ärimehele Sangastes".
Kuna töö ei lase oodata ning lähipäevadel lubas vihma, ei hakanud me Milli kaua kinni pidama. Pealegi asus Keeni mõnesaja meetri kaugusel. Sõbraliku naeratusega läksime lahku ning hetk hiljem kuulsin enda selja taga juba taas häält - see oli heina vihisemine kärusse.
Jätkub...
