Gümnaasiumiosa olevikust ja tulevikust Kiilis
Teatavasti eraldab üldhariduskoolide õpetajate palgaraha kohalikele omavalitsustele riik. Seda ei nimetata ametlikult palgarahaks, vaid haridustoetuseks, mis viitab justkui sellele, et riik ainult toetab ja tegelikult on õpetajate palk kohalike omavalitsuste mure. Omavalitsused loomulikult sellise vaatenurgaga päris nõus ei ole, sest sisuliselt on tegu vastutuse enda pealt ära lükkamisega, mitte ainult terminoloogilise teemaga.
Kiili vallale ette nähtud haridustoetusega on lisaks probleem, et ühe õpilase kohta arvestatuna on see terves riigis konkurentsitult kõige väiksem, ehk siis me peame olema kõige efektiivsemad ja üritama toime tulla kõige väiksema rahaga.
Näiteks kui Kiili vald saab õpilase kohta riigilt 1088 eurot, siis Saku vald 1165, Haapsalu 1290, Otepää vald 1380 jne. Ühesõnaga, isegi kui me ei räägi päris maapiirkondadest ja väikesaartest, kus hinnaerinevus on meiega võrreldes loogiline ja arusaadav, on võrdlus ikkagi kõvasti meie kahjuks.
Põhjus on selles, et riik arvestab raha eraldamisel eelmise õppeaasta õpilaste arvuga ja õpilaste arvu kasvust tulenevat vahet erinevalt varasemast enam ei kompenseerita. Praktikas tähendab see õppeaasta esimese nelja kuu jaoks olukorda, kus koolis on ca 40-50 õpilast rohkem kui kevadel (vähemalt kaks klassikomplekti), aga palgaraha ei ole rohkem. Jutt käib ca 20-25 000 saamata eurost.
Rahastamisreeglid muutuvad
Asja teine pool on see, et alates 2013. aastast on üldhariduskoolide rahastamise reegleid muudetud niiviisi, et põhikooliõpetajatele (1.-9. klass) ja gümnaasiumiõpetajatele (10.-12. klass) mõeldud palgaraha tuleb lahus hoida ja selle kulutamise kohta ka eraldi aru anda. Meie jaoks tähendab see täna, et põhikooliosa elaks justkui väga priskelt, sest õpilasi on palju ja isegi eelnimetatud vabariigi väikseim suhteraldis toob vajalikul määral palgaraha sisse, samas kui gümnaasiumiosa tundide läbiviimise jaoks on ressurssi väikese õpilaste arvu tõttu oluliselt puudu ja vald peab ise vahe kinni maksma.
Sellise riigipoolse rahastamispoliitika otsene mõte on sundida omavalitsusi liiga väikesi gümnaasiumiosasid sulgema.
Üldise poliitikana võib see isegi olla täiesti õige, eriti kui tõepoolest tekivad Võrus, Põlvas, Haapsalus, Jõhvis jne - ehk siis maakonnakeskustes - suured ja puhtad ilma põhikooliosata riigigümnaasiumid, kus on neliviis paralleelklassi. Ühtlasi lahendatakse loodetavasti seal ka õpilaste majutus, transport jne. Viljandi riigigümnaasium on esimene sedasorti katsetus ning peaks andma teistele nii kogemuse kui ka positiivse tõuke.
Kuna riik suunab protsessi nimetatud gümnaasiumite ehitamiseks ka suures mahus struktuurifondide vahendeid, siis võib ettevõtmine osutuda isegi edukaks ja riigigümnaasiumid suretavad väikesed kohalikud gümnaasiumiosad konkurentsis lihtsalt välja.
Üks oluline seadusemuudatus on riigil veel kavas - suletud gümnaasiumiastmeid enam uuesti põhikooli juures avada ei ole võimalik, gümnaasiumi saab tulevikus asutada ainult eraldi koolina, kus peab õppima vähemalt 252 õpilast.
Harjumaa on erandlik
Kogu selle loo juures on aga probleem, mille nimi on Tallinn, ja tegelikult veel suurem probleem, mille nimi on Harjumaa.
Nimelt puudub HTM-il igasugune selge nägemus ja kontseptsioon, mida just viimasega peale hakata. Kuni sinnamaani välja, et Sauel toimunud suurel HTMi infopäeval Harjumaa koolijuhtidele esinedes toodi reformide vajaduse põhjendamiseks mitteasjakohaseid näiteid hoopis Põlvast ja mujalt. Tallinn on n-ö riik riigis ja on koostanud ise asjatundjate abiga väga korraliku ja põhjaliku koolivõrgu arengukava, mille kohta võib lausuda ainult kiidusõnu. Välja arvatud ühes aspektis ja see puudutab asjaolu, et lähinaabrid on tegelikult jäetud mängust välja.
On üksainus lause, mille mõte on umbes selline, et gümnaasiumikohtade vajadust Tallinnas võivad mõjutada õpilased piirnevatest omavalitsustest.
Meid siin Kiili vallas huvitab arusaadavalt just see, mis kavad ja plaanid on seoses Harjumaa koolivõrguga, mida tegelikult on võimatu ja ka vale Tallinnast lahus vaadelda. Eriti puudutab see nn kuldset ringi, mis on väga erinev ülejäänud Eestist, kuna põhikooliõpilaste ja eriti algkooliõpilaste hulk on täna väga suur ja suureneb veelgi.
Praegu on meil teatavasti Kiili gümnaasiumis 1. klassis 100 last ja 12. klassis ainult 10 õpilast. Esimesse klassi tuleb sellel sügisel jälle ca 90 õpilast ja 10. klassi tuleb järjekordselt ainult 10-15 õpilast ning seda ka siis, kui väga hästi läheb. Lühidalt - gümnaasiumiosa olevik on tõepoolest nukker nii õpilaste arvu kui ka ministeeriumi kehtestatud ja eelpool kirjeldatud rahastamisreegleid silmas pidades.
Aga mida teha tulevikuga? Juba 5-7 aasta pärast on meil gümnaasiumikohta vaja kõigepealt nt 40-le, seejärel 60-le ja lõpuks 70-75-le õpilasele ning niiviisi mitu aastat järjest. Me peame arvestama ka üldist konteksti ehk Eesti keskmisest jõukamat elujärge, mis tähendab perede suuremat hariduslikku motiveeritust, st lõppkokkuvõttes tulevikus oluliselt rohkem kui 50% õpilaste suundumust gümnaasiumile ja kõrgkoolile.
Tallinn ei ole sellise väljastpoolt tulevate gümnasistide hulgaga oma koolivõrgu arengukavas arvestanud ja Kiili valla õpilased pole teatavasti ainsad.
Naabervallad ka ei saa aidata, kuna Saku ja Rae on tollel tulevikuperioodil ise hädas enda õpilaste gümnaasiumi ära mahutamisega, keda on sadades.
Lisaks puudub naabrite juurde normaalne ligipääs, st see on võimalik ühistranspordiga ainult läbi Tallinna. Seega on meil situatsioon, kus täna ei ole võimalik gümnaasiumiosa sulgeda isegi siis, kui seal üldse õpilasi poleks, sest vastasel juhul on tulevikus suur probleem, millele puudub realistlik lahendus.
Gümnaasiumiosa jääb
Oleme püüdnud uurida nii HTM-ist kui ka Harju maavalitsusest, et kas on äkki plaanis rajada ka Harjumaale riigigümnaasium, ainukese loogilise asukohaga Tallinna kesklinnas, kuna sinna viivad igalt poolt nii teed kui ka ühistransport. Lisaks on meie valla õpilased traditsiooniliselt Tallinnas gümnaasiumis käinud, ka täna õpib neid erinevates Tallinna koolides kokku ca 70, mida on tegelikult rohkem kui Kiili kooli gümnaasiumiosas.
Paraku ei ole hetkel mitte kusagilt otsast näha, et Harjumaa riigigümnaasium kesklinna mingis nähtavas perspektiivis tuleks, selle asemel on käidud välja küllalt ebarealistlik, idee tasandil mõte, et selliseid gümnaasiume võiks olla kaks - üks Lääne-Harjumaa jaoks Pääsküla kandis ja teine Ida-Harjumaa jaoks kusagil Lasnamäel. Ilmselt johtuvalt kaalutlusest, et äkki saab sealt soodsalt kätte mõne olemasoleva pooltühja koolihoone.
Kõrgemalseisvatele otsustajatele tahaks siiski meelde tuletada lihtsat tõsiasja, et lähtuda tuleb eeskätt teenuse tarbijast ja ligipääsuvõimalustest, mis kehtib mitte ainult nt kaubanduskeskuse, vaid ka kooli puhul. Pääsküla või Lasnamäe ei ole kindlasti sobilik variant ei Saku, Kiili ega Rae valla jaoks, kus kokku elab ligi 29 tuhat inimest ehk umbes sama palju kui on elanikke ühes keskmises Eesti maakonnas, nagu nt Võru, Valga, Saare või Jõgeva.
Lõpetuseks - vastavalt seadusele on märtsikuus see hetk, kui kohalik omavalitsus peaks avalikult välja ütlema, et me kas avame sügisel 10. klassi või ei ava, nõutud on viis kuud ette teatamist. Kõike eelnevat silmas pidades on ainuke võimalik vastus, et avame küll ja gümnaasium jätkab igal juhul, sest muud võimalust lihtsalt pole.
Loomulikult oleks parem, kui riigipoolne rahastamispoliitika arvestaks rohkem väljakujunenud reaalsust ja piirkondade eripärasid, aga Kiili valla tulubaas võimaldab õnneks nimetatud vajakajäämist mõnekümne tuhande euro abil aastas siluda.
Halb pool asjast on kahtlemata see, et täiendav rahastamine toimub igal juhul mingi muu valdkonna arvelt ning gümnaasiumisse sissesaamise latt on ka hetkel natuke madalamal, kui tegelikult peaks olema.
