Gunnar Vilms - filmimees, tuletooja, kaitseliitlane...
Kuid selle ajani me veel jõuame. Kõigepealt räägib reibas Naage küla mees 1930ndate lõpust, kui ta elas koos perega Narvas. "Eelmist vabariiki mäletan vähe. Rohkem on meeles 1940. aasta, kui isale mõisteti surmaotsus mahalaskmise läbi. Ema kasvatas meid venna Velloga kahekesi. Elu pole olnud kerge. Olen maganud Tallinnas Viru tänaval pingi peal ning nälga olen ka tundnud," ütleb Vilms.
Filmitegemist nägi toona teismeline Vilms esimest korda 1947. aasta üldlaulupeol. Seal tootsid Eesti-aegsed mehed Parvel ja Märska parasjagu dokumentaalfilmi. "Toona pidi kaamerat käsitsi väntama. Aga nad olid nii kogenud, et suutsid täpselt kiirust pidada," meenutab Vilms. Pärast seda läks noormees kinno Partisan (asus Paldiski maanteel, raudtee ääres - toim.) kirjanäitajaks, sest toona ei olnud veel filmilindil tiitreid ning neid tuli eraldi näidata.
Hüpped ja Kaitseliitu
Pärast sõjaväge alustas ta tööd "Tallinnfilmis" ning jäi sinna aastakümneteks. Alguses oli Vilms stuudios kinomehaanik, aga peatselt tuli veel üheksa ametit. "Näiteks pürotehnik. Olin tegev filmi "Inimesed sõdurisinelis" juures. Konsultandid olid kindral Allikas ja polkovnik Liitoja. Kõik tuli hästi välja ning Allikas ütles: "Sa peaksid olema sõjaväes, mitte tegema filme"", naerab Gunnar Vilms. Hiljem tegi ta veel ka nukufilme.
Filmimehed nakatasid Gunnar Vilmsi ka ekstreemspordi pisikuga. Koos legendaarse helimehe Enn Säde ja teistega alustas ta langevarjutreeninguid. "Kokku tegin 458 langevarjuhüpet. Viimane oli 69-aastaselt. Olen hüpanud näiteks Daugava jõkke ja ka
merre ning ka öösel," räägib mees. Lisaks tegi Vilms purilennusporti ning ujus akvalangiga veel all.
"Need äärmuslikud alad on mind hoidnud nooruslikud," ütleb ta.
Uue vabariigi saabudes sai filmitöö otsa ning Vilms astus Kaitseliitu. 1992. aasta lõpus andis ta koos kaaslastega ka ametliku vande. Kuigi mees oli juba pensionär, ei vabastanud see teda treeningutest ning mahvist. "Tegin siin Türisalu vanas raketibaasis kõik õppused kaasa. Roomasin öösel ja päeval, tegin pikali ja püsti vihmas ning pakases," tunnistab Gunnar.
Toob võidutuld
Praegu on seersant Vilms KL Harju Maleva Keila malevkonna liige, kuulub formeerimisgruppi ning on selle relvur. Tal on väga kahju, et enam ei ole Harku vallas oma rühma.
Kunagi tegutses Vääna rühm, mis allus rannakaitsekompaniile. Enne sõda oli vallas Vääna merekaitseliit. "Seda taheti uuel ajal taastada. Aga ma ütlesin, et meil ei ole ju ühtegi laeva. Siis asutati rannakaitsekompanii," räägib mees. Ta oli lühikest aega isegi Vääna rühma pealik.
Aga harkulaste mällu on Gunnar Vilms läinud ennekõike 23. juunil võidutule toojana valla jaanitulele. Ta alustas seda 1992. aastal koos Vello Madiberkiga.
Esimesed aastad pidid kaitseliitlased tooma tuld peaaegu paljakäsi. Abiks vaid enda mõistus. "Polnud ei tormilaternaid ega tõrvikuid. Tegime kaltsud naftaseks, panime konservikarpi ja läitsime leegi," meenutab Vilms.
Nüüd on olemas nii väga head gaasitõrvikud kui ka tormilaternad, mida hoitakse vallamajas. Et tõrviku balloonides napib gaasi, on Vilms alati läitnud ka tormilaterna. "Autoga toome tule Harju maakaitsepäevalt valla jaanitulele. Eelmise aasta 23. juunil tõime tule näiteks Paldiskist. Madiberk oli jälle abiks," ütleb seersant. Ta peab riigipea läidatud tule toomist suureks auks ning vastutuseks.
_________________________________
Gunnar Vilms
Vilmsi on autasustatud Kaitseliidu 3. järgu Valgeristiga. Ta on saanud ka kolme järgu teenetemedalid, Harju Ma-leva teeneteristi ning ka Keila Malevkonna teeneteristi.
On juhatanud aastatel 1980-1988 24 Tallinnfilmi nukufilmi valmimist. Sealhulgas "Magus planeet" (1987), "Imeline nääriöö" (1984), "Meemeistrite linn" (1983), "Pagar ja korstnapühkija" (1982), "Une-Mati lood" VVII (1980-1982) ja "Välek Vibulane" (1980).
Töötas 1960ndatel filmistuudios koos tulevase presidendi Lennart Meriga.
