Haaslavalt Aafrikasse: kuidas Haaslava pered 20. sajandi algupoolel Aafrikasse läksid ja seal toime tulid
Haaslava suurtalupidajate Villem ja Johan Põdersonide õde Marie-Johanna Põderson abiellus 1880. aastate keskpaigas Taniel (Daniel) Lättiga. Pärast kohtuskäimist Vana Kuuste mõisnikuga 1888. aastal asus perekond elama Peipsi taha Oudova maakonda. Pereisa Taniel oli veskipidaja ja olles õppinud Tartu õpetajate seminaris, töötas Strakovo (Tupitsino) asunduses kooliõpetajana. Peresse sündisid tütred: Linda, Alla, Rosalie, Elsa ja Veronika ning pojad: Osvald, Leopold, Arnold-Johannes ja Richard.
Võõrsil ei olnud elul viga, kuid koduigatsuse vastu teatavasti rohtu ei ole ja 1906 tuli perekond Eestise. Tartus osteti Kaluri tänavale maja ja pereisa hakkas ärimeheks. Kõik lapsed said gümnaasiumihariduse ning kolm poega õppisid Tartu ülikoolis: Osvald (õigusteadust), Leopold (meditsiini, korp! Sakala liige) ja Arnold-Johannes (meditsiini, filosoofiat, korp! Sakala liige, vabatahtlikuna Vabadussõjas). Haaslava vallas, Pihlapuu, Roiu karjamõisa ja Kolga talus elavate sugulastega käidi tihedalt läbi, pereema Marie-Johanna oli 1906-1908 ja 1915-1917 Haaslava karskusseltsi „Priius“ liige.
Mingil seletamatul kombel olid paljudel Põdersonidel ja Lättidel sündimisest saati nõrgad ja pahatihti haiged kopsud. Tuberkuloosi ei olnud, aga muud kopsuhaigused tegid liiga. Prooviti mitmeid ravimisviise, käidi sanatooriumides, kuid olulist kasu ei olnud. 1925. aastal suri Osvald Lätti (töötas Tartus kohtuuurijana, kohtuministeeriumis ja Tartu ringkonnakohtus) kopsuhaigusse. Perepoeg Leopold Lätti oli samuti raskesti haige (suri 1930. aastal). Arstide sõnum oli, kõik tervisega hädas olevad Põdersonid ja Lättid peavad elupaika vahetama ja otsima elamiseks parema kliimaga koha, kui seda on Eestimaa.
Esimesena siirdus võõrsile Roiu Põdersonide peretütar Kaarin, kes asus 1928. aastal elama Lõuna-Aafrikasse, esialgu Kaplinna, hiljem Johannesburgi.
Kevadel 1929 järgnes perekond Lätti. Pereema Marie-Johanna ning pojad Arnold-Johannes ja Richard istusid Tallinnas laevale ja sõitis Aafrikasse. Etterutates olgu öeldud, et hiljem sõitsid Lättidest Aafrikasse veel Veronika, Alla ja Elsa. Elsa Lätti, abielus Terri, võttis kaugele maale kaasa kaasa tütred Amalie ja Anni. Põdersonidest sõitsid Aafrikasse Kaarini juurde õed Elsbeth ja Niina. 1947 või 1948 asus Rootsist Lõuna Aafrikasse sugulaste juurde Leopold Lätti (või Osvaldi?) poeg Leo Lätti.
Stockholmi eestikeelne ajaleht „Välis-Eesti“ kirjutas 8. juulil 1951: „Matkamärkmeid kuumast Lõuna-Aafrikast. Siis jõuame välja laiale asfalteele Kaplinn Port Elisabeth. Siin läheduses (Lättide farm asus Johannesburgist 40 miili kaugusel) on härra Arnold Lätti suur puuviljafarm. Leo Lätti, meie hea kaaslane Johannesburgist, asus hiljuti onu juurde farmi elama ja meie ei tohi ometi mööda sõita ilma Leod külastamata.
Siinne maapind ja taimekasvu tingimused peavad olema head, sest me sõidame puuvilja farmide ümbruses. Enne farmi juurde jõudmist sõidame tükk aega õuna, pirni-, virsku-, ploomi- ja teiste viljapuude metsas, mis kõik farmile kuuluvad. Õuel on peremees isiklikult. Ta tõstab silmad suurtelt tamme tõrtelt, mis on ääreni täis marju, mis ootavad vabrikusse sõidutamist ja uurib meid küsivalt. Kui autodest välja saame ja omamaa keeles talle tervist ja jõudu soovime, lööb nägu naerule. Ei noh, muudkui tere tulemast.
Ja siis hakkab majast teisi pereliikmeid välja tulema. Perenaine, sünnilt buur ja kaks väikest last. Tulevad härra Richard Lätti, peremehe vend, kes on naabrusest siia vennale külla tulnud ja peremehe ema – vanaproua Marie Lätti. Kui varsti sõidab suure veoautoga kohale Leo, kes käis lähedalasuvast neegrite asulast omale ploominoppijaid musti mehi ja naisi tööle toomas, on kogu perekond koos.
Küsimusi sajab mõlemalt poolt nagu rahet. Peagi hakkas peremees koos vennega meile oma maad ja tööd näitama. Varsti on vanaema, kes käis kohvipada tulele panemas tagasi ja temast see õige teejuht tulebki.
„Viska kepp ära“ soovitavad teised, kui vanaemast pilti tahame teha.
„Las taa kepp olla, taa om esi murretu“ kaitseb ennast vanaema ja tuleb pilti tegema.
„Kui vana te olete?“ julgeme väledalt vanainimeselt küsida.
„Ei ole viil satta täis, alles katessakümmend kattessa. Ma või viil joostagi, kui tarvis.“
„Ja kui kaua Teie siin maal juba olete olnud?“
„Kaitskümmend kaits aastat. Ma arva, et ma ole edimäne eesti naine siin maal. Kui me selle kotuse pääle tullime, siis ei ollu meil rohkemb raha kui katessatõistkümmend nakla. Siss mul olle kitse, noist sai piimä, niiviisi me naksime elämä. Taa org olle siss pallas maa, ess ole puid egä kedägi. Poja esi kaivsiva maa ja istutiva puu ja nuit ei ole enäm äda midägi.“
Vahepeal, kuuleme on olnud igasugust. On olnud põudasid, rohutirtse, raskusi naabritega kontakti saavutamisel, oma kaubale turu leidmisel jne. Need ajad on aga nüüdseks läbi. Vanaema vaatab meid sooja pilguga ja ütleb:
„Te olete viil noore, te võite viil oota ja üitskord kodumaalegi tagasi saada. Aga minä olen vana, ei minu silma enäm Tartu liina nätä saa. Ega ma võõraste manu kabeliaida kah taha. Mul on oma avvakoht siinsamas mäe pääl valmis kaedu. Siss ma iks jää oma laste manu.
Noorperenaine on vahepeal kohvilaua katnud ja palus meid einet võtma. Kohvilauas räägib ta, et on proovinud eesti keelt õppida, aga kahjuks ei ole suutnud seda teha. Väiksed lapsed eesti keelt ei oska, küll aga vanem tütar, kes käib Port-Elisabethis koolis ja on oma eestlasest tädi juures korteris. Ka teised lapsed hakkavad kooli minnes tädi juures elama.
Pärast kohvijoomist teeme ringkäigu suures aias. Siin on igasuguseid viljapuid sadade ja tuhandete viisi, pika aja jooksul on kõike katsetatud. Ja tööd on alati, hiljuti valmisid marjad, nüüd ploomid, siis tulevad pirnid, edasi õunad. Senini on kaupa kohapeal, Lõuna-Aafrikas turustatud, kuid nüüd proovib onu koos Leoga esmakordselt eksportimist. Ehk läheb hästi. Ka lilledega on siin katsetatud, praegu on õites valged ja sinised agapanthused, valged callad ja inimesekõrgused sinised ja lillad hortensiad. (Repliigiks niipalju, et lillekasvatamisele pani aluse Richard Lätti, kes oli hiljem tuntud sordiaretaja ja Lõuna Aafrikas on temanimeline liiliasort.) Kõrgemal mäekünkal lokkab rinnuni ulatuv Kapi kanarbik
Õue tagasi jõudes on autode juurde tekkinud suur kast täis mahlaseid ploome ja noorperenaine toob sületäie lilli. Täname südamest nii hea vastuvõtu eest ja asume uuesti teele. Tagasi vaadates näen, et kogu pere seisab keset õue ja lehvitab, teiste seas ka vanaperenaine, kes usub et meie saame kord vabat Eestit ja Tartu linna näha.
Port-Elisabethis otsime üles proua Elsa Terri (neiuna Lätti - Arnoldi ja Richardi õde). Ta ei võta meie hotellimineku juttu kuuldagi ja mahutab meid kõiki ööseks oma suurde ülalinna korterisse magama. Proua Terri on „vana lõuna-aafriklane“. Ta on siia asunud juba ammu ja on pidanud läbi tegema vaevad ja võitlused. Nüüd on tal koos oma tütrega, preili Amalie Terriga, kesklinnas, peatänaval suur hästiminev daamide juuksuriateljee, mida ka meie näha saame. Proua Terri külalislahkest kodust saame kaasa hulga hoiatusi ja häid õpetusi. Südamest tänades asume jälle teele.“
Peab lisama, et Elsa Terri tütar Olga Terri oli tuntud kunstnik, Eesti Kunstnike Liidu auliige. Poliitilisi olusid trotsides (Lõuna Aafrika Vabariik oli rassismi ja apartheidi kants ning NSVL suurim vaenlane) käis Olga Terri korduvalt ema ja õdede (elasid hiljem Kaplinnas, olid kohaliku Eesti Seltsi aktiivsed liikmed) juures külas ja jäädvustas maalijana „Lõuna Aafrika kirkaid värve.“
Stockholmi eestikeelse nädalaleht „Välis-Eesti“ tutvustas 24. juuli 1949 numbris Johannesburgi Eesti Klubi liikmeid: „…. uustulnukaid abistab sõbralikult jõu ja nõuga „vana aafriklane“ Veronika Lätti. …. uustulnukatest oli härra Leo Lätti esialgu Port Elisabethi lähedal sugulaste juures farmis ja nüüd asus tööle Johannesburgis joonestajana.“
Veronika Lätti tegemistest kirjutati „Välis Eesti“ 28. augusti 1949 numbris:
„Johannesburgi südalinnas, Garden Mansion 107, Wolmaran Street, elab väike, põhjamaiselt blond eestlanna Veronika Lätti, kelle võitlus elujärje kättesaamiseks ja kogemused Lõuna-Aafrikas võiksid teistelegi kaasmaalastele õpetust pakkuda.
Laseme Veronikal rääkida: „Jõudsin Port Elisabethi 4. jaanuaril 1933. Ema ja vennad elasid juba siin ees. Et neid külastada, palusin endale Tartu postkontorist kuue kuulise palgata puhkuse ja sõitsin Aafrikasse. Esialgu oli kavas neil külas käia ja siis Eestisse tagasi sõita. Olin tollal noor, kõik oli uus ja huvitav ja varsti saatsin postkontori ülemale kirja, kus palun leida minu asemele uus ametnik. Esialgu olin ühele vennale perenaiseks, siis aga asusin omal käel elama. Ostsin oma väikese rahaga linna lähedale maatüki ja tahtsin seda nädalalõpu väljasõidu kohaks välja arendada. Sellepärast istutasin kõigepealt kogu aiaks ettenähtud maa-ala ilu- ja viljapuid täis.“
„Ja asusite peagi roose lõikama ja apelsine noppima?“
„Oh ei. Suure vaevaga sain oma noored puud kasvama, kui tuli kohutavalt kuum ja pikk põua aeg. Viis kuud tassisin oma neegritest sulastega jõest vett. Lõpuks olime kõik surmani nõrkenud, ka jõgi, millest oli alles vaid väike nire. Lõpuks saabus aga see päev, kui saime jälle vihma ja minugi puud olid päästetud.“
„Siis saite oma aia ometi kasvama?“
„Kahjuks ei. Vaevalt olime möödunust vähe toibunud, kui tuli uus hädaoht. Üle mägede jõudis kohale mustmiljon rohutirtsu. Nad katsid kogu päikese. Rohutirtsud on siin suured, peaaegu nagu minu peopesa ja nad võivad oma nahksete tiibadega lennata kasvõi mitu miili. Ja kus nad maha laskuvad, seal hävitavad lühikese aja jooksul kogu roheluse. Ainult must muld jääb järele. Soovitati valged linad maha laotada, kuhu nad laskuvad ja siis on neid kergem ja ohutum tappa. Samuti soovitati plekitükkidega kära teha ja neid heliga hirmutada. Tegime kõik, mis oskasime ja ma võitlesin koos oma mustade abilistega kolm ööd-päeva, nii et olime kokku varisemas. Kogu aed oli kui põrgu ja meid ennast oli jube vaadata. Aga siis jõudis kätte selle hävituspilve teine äär, viimased riismed lendasid tuule suunaga pikki edasi ja otse merre. Sinna nad kõik ka hävisid.“
„Nii, et päästsite seegi kord oma aia?“
„Enam vähem. Aed sai küll päästetud aga tuju ja jõud olid täiesti otsas. Mõtlesin proovida kanakasvatusega. Just siis aga sain teateid teisest eestlaste perekonnast, kes tegelesid kanakasvatusega ja nüüd seisid kogu oma varanduse kaotuse äärel. Nad olid haudunud välja hulga tibusid ja just siis, kui lootused kõige paremad, hakkasid need surema. Ei tea, kas põuast, suurest kuumast või tundmatust kanahaigusest aga need kanad läksid kõik viimaseni. Samuti kuulsin teisest perest, kes oli asunud karja kasvatama ja nüüd võitlesid meeleheitlikult veepuudusega, et loomi päästa. Lõpuks rassis mu oma vend, Richard samal ajal taluga, mis asetses küll orus ja kus põuda kunagi ei olnud, kuid kus ometi midagi ei tahtnud kasvada. Kuni ta lõpuks oma Vahi põllumajanduskooli tarkused kokku võttis ja kõigepealt ise maale andis, mida tarvis. Nüüd peab teine vend Arnold sama talu, kus on umbes 3000 viljapuud, mis kõik kenasti kannavad.“
„Ja mis sai Teie oma aiast edasi?“
„Õnneks leidus ettevõtja linnast, kellel olid minu maatükiga oma plaanid ja lootused. Ta sai maa ja vahetuskaubaks andis vastu oma maja linnas. Seal hakkasin vaikselt õmblema, kuni olin varsti ennast rahuldavalt üles töötanud. Siis tulin siia Johannesburgi, kuna siin olid töö väljavaated veelgi paremad.“
„Ja kas väljavaated olid paremad?“
„Esialgu hoopiski mitte. Võtsin omale väikese äri. Esialgu tuli tellimusi visalt, olin uus ja tundmatu ja võitlus oli suur. Sain ennast sisse töötatud, kui tuli ametlik kiri, et koligu ma siit üldse minema, kuna selles piirkonnaas ei ole õmblusäri lubatud. Ja ometi oli mulle esialgu luba antud. Püüdsin ennast kaitsta nii hästi, kui oskasin, kuid kui olin samas hoones ka sissemurdmise ja vargad ära kannatanud, läksin seda meelsamini. Nii asutasin siiasamasse oma korterisse väikese õmblus-ateljee ja edasi on kõik hästi läinud. Olen aastate jooksul omale püsiva ja kindla tellijaskonna leidnud ja tööd on rohkemgi, kui suudan vastu võtta.“
„Aga kuidas on lugu nende aktsiatega?“
„Ah aktsiad, kas tahate neid näha.“ Ja lauale tekkib laegas, täis aukartust äratavaid suuri paberirulle, umbes nagu kooli lõputunnistusi. Kuld - 100 aktsiat, teemandid - 100 aktsiat, plaattina - 100 aktsiat, edasi, vask, kummi jne. Nende aktsiate arv on tunduvalt suurem.
„Teie olete siis ju püsti rikas?“
„Mis seal rikas. Ega kõik aktsiad ainult tõuse. Aga tuleb osta odavalt ja müüa kallilt, siis võib küll korralikult teenida. Ostsin Erfdeeli aktsiaid hinnaga 11 šillingit ja kolm penni tükk. Aga just siis hakkasid hinnad langema. Kuni langesid hinnale neli šillingit tükk. Ootasin kaks aastat. Siis aga tehti Erfdeelis kulla puurimisaugu juures suur leid. Paari päevaga tõusis aktsiate hind 58 šillingile. Kuid siis nagu ikka esimese joovastuse järele tuli väike langus ja siis ma müüsin oma aktsiad hinnaga 48 šillingit tükk. Praegu on aktsia hind taas stabiliseerunud ja on 16 šillingit. Ei tea, vist peaks veel kord ostma ja ootama, ehk aktsiad tõusevad uuesti.“
„Kokkuvõttes olete oma töö ja pingutuste tulemusega rahul?“
„Olen küll ja soovin seda ka kõigile teistele kaasmaalastele. Algus ei ole võõrastes oludes tavaliselt kerge ja sellepärast rõõmustan südamest, kui keegi on jälle midagi saavutanud. Soovin visadust ja jõudu kõigile.“
Lättide perekonna inimesed olid Lõuna Aafrikas mitmel pool, Kaplinnas, Johannesburgis ja Port Elizabethis elades aktiivsed eestlaste kogukonna liikmed.
Meepotis oli ka oma tõrvatilk, kelleks oli õde Alla. Ta abiellus buuri ehk afrikandri rahvusest (kohalikud valged asunikud) mehega ja kas abikaasa mõjutusel või tont teab mispärast, võttis omaks vasakpoolse maailmavaate ja hakkas kommunismi propageerima. Rassistlikus Lõuna-Aafrika Vabariigis oli see iseenesest julge ettevõtmine. Eestis elavate Lättide sugulaste mäletamise järgi saatis proua Alla mitu kirja Eestimaa Kommunistliku Partei esimesele sekretärile seltsimees Johannes Käbinile ja pakkus oma abi Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kommunismiehitustöödel. Kirjadele ei olevat vastatud.
Mine tea, võib-olla võtsid Tallinnas „vastutavatel kohtadel istunud seltsimehed ja kompetentsed organid“ rassismi ja apardheidi kantsist Lõuna Aafrika Vabariigist tulnud abipakkumist irvitamise ja nöökamisena.
Ei ole aga mingi saladus, et „ENSV ajal“ leidus Eestimaal piisavalt kommunismiideid ülistavaid ja edendada soovivaid kaasmaalasi, kes said ka ilma Lõuna-Aafrika vanaproua abita „kommunismi ehituse töödega“ edukalt hakkama.
