“Väikestel piltidel on suursugused daamid. Kui tahate teada, mida naine mõtleb, siis vaadake teda, ärge kuulake. Kalju teab, mida naine mõtleb. Õpime meiegi neist piltidest mitte tormama mõttevahetusse,” jätkas vallavanem.

Tema sõnul on Kalju Suure kunst kahes lihtsas materjalis – valguses ja varjus – ning ta soovis erksa meelega fotokunstnikule palju valgust.

“Nõuka ajal oli inimene fotoaparaadiga spioon või pornograaf. Mina olin erand – mina olin mõlemat,” väitis fotode autor.

Fotograaf rääkis, et tal oli kombeks kutsuda võimalikku modelli kas näitusele, kohvikusse või salongi. “Siis kuulasin ja otsustasin, kas ta kõlbab mõtteliselt. Kui figuur ei meeldinud, siis rääkisin ainult anekdoote,“ paljastas Kalju Suur oma meetodeid.

“Daamide ilu tuleb vaadata lahtiste silmadega ja seda ilu esile tuua,” selgitas fotokunstnik. Kuna suuremaid pilte on raske hoida ja kallis teha, on ta valinud oma tööde formaadiks A4.

Mis aastal valmis esimene aktifoto, seda vanameister ei mäleta. Küll aga mäletab ta, et Leedus ja Lätis olid aktifotod ilmunud vaid kunstikataloogides, kui meil ilmus esimene aktifoto ajakirjas Nõukogude Naine. Loomulikult Kalju Suure looming.

Näitusesaalis saab lugeda ka selgitusi fotomehe enda sulest:

“Aastaid tagasi sain tellimuse teha fotosid kunstiinstituudile anatoomia, täpsemalt aktipooside õpikuks. Tegemist oli palju, kuid siis teatati – niisugust õpikut ei ole vaja, aitab välismaistest. Minu pilte ei soovitudki näha. Kuid mõned noored naiskunstnikud tellisid abimaterjaliks fotosid oma ilusast ihust. Nii jäi ära jama kapriissete modellidega.

On räägitud, kui kõik naised oleksid ilusad, siis ei oleks ühtegi ilusat naist. Meelaste silmadega ja eriti läbi objektiivi kiigates olen jõudnud arusaamisele, et kõik naised on ilusad. Ainult mõned neist on häbematult ilusad…

Minu aparaat, vallatu, püüdis ikka, kui vähegi võimalik, jäädvustada verinoori, kes lapseeast

väljas ja häbematult ilusad. Ja ilul on nii palju variatsioone, et vahi pidevalt, sõrm suus…”

Kalju Suur pildistab jätkuvalt, oma 147. fotonäituse ekspositsioonigi jõudis ta enne avamist pildistada.

Vaadata saab ka 2009. aastal Kalju Suurest valminud Marko Vainokivi dokfilmi “Maestro”.

Näituse avamisel viibis ka Läti Vabariigi suursaadik Karlis Eihenbaums.

Vanameistri pildistatud portreedest avati 23. veebruaril näitus vallamajas ning veel kolmaski näitus tuleb märtsis huvikeskuses.
____________________________________________________

Kalju-Hillar Suur

Sündinud 18. veebruaril 1928 Tallinnas.

Töö: 1954–1978 töötas trikotaazivabrikus Marat mehhaanika osakonnas.

1978 alates sama asutuse fotograaf.

1981–1994 kultuuriajalehe Sirp ja Vasar fotoreporter.

1988–1991 laulva revolutsiooni vabatahtlik reporter. Neist fotodest toimus kaheksa näitust, mida eksponeeriti viies välisriigis. Fotosid avaldati kümne riigi ajakirjanduses ja raamatutes.

1995 pärast insulti asutas ühemehe kirjastuse Suurkalju, kus on avaldanud põhiliselt oma vahenditega 22 fotoalbumit, 4 albumit avaldatud varem Nõukogude Liidu ajal.

Looming:

Fotograafiaga tegeleb alates 1956. aastast.

Tallinna Fotoklubi liige ja fotogrupi Stodom asutajaliige.

Põhiliselt tegelnud fotoreportaaziga. Teemadeks lapsed, kultuur ja kultuuritegelased, huumor, portreed, aktid.

On osalenud enam kui saja viiekümnel rahvusvahelisel fotonäitusel, korraldanud üle saja neljakümne isiknäituse Eestis, Austraalias, Kanadas, Prantsusmaal, Poolas, Soomes, Ungaris, Venemaal, Lätis, Leedus, Kasahstanis, Rootsis, Saksamaal, Taanis.

Tunnustused:

1978 Rahvusvahelise Fotokunsti Föderatsiooni (AFIAP) kunstniku tiitel.

1987 ajakirja Ogonjok (Moskva) preemia laureaat.

1999 Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia.

2001 Valgetähe V klassi teenetemärk.