Hädaolukord toob välja nii hea kui halva
Kõik me oleme hoogsalt tegelenud vähemalt ühega eestlaste uutest lemmikspordialadest – lumeviskamisega või –lükkamisega. Talvisesse garderoobigi on lisaks murdmaasuusatamiseks sobilikele riietele, mäesuusatamiseks sobilikele riietele, jalutamiseks sobilikele riietele, viisakatele talveriietele ning veel mõnele erikostüümile lisandunud lumega võitlemiseks sobilikud esemed – isiklikult otsisin poest näiteks õhukesi, kuid lumelabida varre hõõrdumisele vastu pidavaid kindaid.
Ootamatud ilmaolud tõid aga esile nii hea kui halva. Inimestes nimelt.
Aidati üksteisel autot hangest välja lükata, pakuti sooja ja süüa. Tutvuti nii naabrite, kaaslinlaste kui täiesti võõrast inimestega. Naabrid korterelamus, kes muidu üksteist ei näegi või siis vaid tere ütlevad, tegutsesid koos. Nägin juhtumit, kus lumehanges kinni olevast autost mööduv noormees nagu möödaminnes käed külge pani ning autot hangest välja aidata üritas.
Samas rääkis üks tuttav, kuidas kortermajast mitte keegi ka palumise peale ei tulnud appi autot välja lükkama. Tõsi, üks naaber oli nõus, kuid seda raha eest. Olen näinud, kuidas autojuhid lasevad signaali vanainimesele, kes suure vaevaga läbi lumesupi teed ületab ning ülekäiguraja teises otsas ootavast lumekuhjast piisavalt kiiresti üles ei saa. Ka võitlus parkimiskohtade üle on karm. Aga talv pole veel alanudki.
