Hageri kirikumõis on väärikas kultuurikolle
Nimelt oli just Hageri kirikumõisas 19. sajandi algul olnud Baltimaade esimene kunstikool, kust said tuule tiibadesse mitmed Euroopa suurusjärgu kunstnikud. Jutt käib Hageri kirikuõpetaja David Friedrich Ignatiuse (teenis 1791-1834) pojast Otto Friedrich Ignatiusest ja tema sõbrast, Nissi pastori pojast Gustav Adolf Hippiusest, kelle joonistamise ja maalimise õpetajaks oli kunstnik Carl Sigismund Walther. Walther oli sel ajal Vardi mõisas tuntud näitekirjaniku August von Kotzebue laste koduõpetajaks. Et Kotzebue abikaasa ja praostiproua olid õed, oli loomulik, et laste kasvatamisel kasutati samade õpetatud meeste teeneid. Teadaolevalt on Hageri kirik ainuke terves Eestis, kus kirik asub ühes ja kirikumõis kuue versta kaugusel teises omavalitsuses. Kirik Hageris Kohila vallas, kirikumõis aga Rootsivooril Kirikla külas Kernu vallas. On säilinud ajalooline ürik, Tallinna komtuur Johann von der Recke kiri kohalikele mõisnikele, et Hageri kirikule tuleb kinkida maad kirikumõisa ehk pastoraadi ehitamiseks. Maad, umbes neli hektarit, mõõdeti kirikumõisale kolme mõisa maade ristumiskohal, igaühelt üks aaker. Rootsivoori nimi arvatakse olevat seotud Karl XII retkega, mil kuningas oma teekonnal Pärnust Tallinna pärast Kernu kadaka keerdukeeramist Tohisool peatuse tegi ning Tohisoo mõisapreilist Gertrud von Wrangellist Rootsimaa ja Eestimaa kuninganna tahtis teha. Kirikumõis oli omal ajal nagu mõis ikka, korralik peahoone ja abihooned mõisa majandamiseks. Iluaed, tarbeaed, park. Rehi asus tuleohutuse mõttes eemal. Laudad olid ühendatud müüridega, nii et tekkis kinnine hoov. Vasakpoolses olid lehmad, vastaspooles oli tööhobuste tall. Lisaks olid seal nii mõisa kui teenijaskonna sead. Samas olid ka ait ja kelder. Teisel pool härrastemaja, mitte majandushoovis, olid ühe katuse all sõiduhobuste tall ja tõllakuur.
Leerimajas anti õpetust täiskasvanuikka jõudnud noortele. Et laste koolisaatmine oli kulukas, saadeti lapsed kirikumõisasse kooli, kus siis pastoriproua nendega tegeles. Kost, toit ja küte tuli ise kaasa võtta.
Tänavu märtsikuus, kui lumi veel parajalt sügav, aga kõrgemad kohad juba lumest paljaks sulanud, külastasid kirikumõisa Hageri muuseumi eestvedamisel muuseumi töötajad - allkirjutanu, Sigrid Põld ja koguduse poolt kirikumõisa eluga hästi kursis olev Agu Kaljuste. Silotorni kivimüüril tervitas meid päikese käes magusasti peesitav rästik, esimene sel aastal. Leerimaja söestunud palke uurides tuli välja veel mõnigi palki graveeritud- lõigatud leerilapse nimi. Kaks põlenud palgijuppi on varasematel aastatel jõudnud ka muuseumisse. Leerilaste nimed on palkidesse lõigatud erinevates kirjades-küll gooti tähtedes, küll kirillitsas. Lauluisa Kreutzwaldi nime ei ole senini õnnestunud leida, ehkki on teada, et temagi käis Hageri kirikumõisas leeris. Kompleksist on täna säilinud peahoone ja leerimaja varemed, karjalaudad, kelder. Muud kõrvalhooned ja park on hävinud, varemete ümbrus põlispuude all võsastunud.
Kirikumõisa pargi rajamise au kuulub Ignatiuse väimehele, pastor Carl Johann Kochile, kes asus Hagerisse teenistusse pärast äia surma ja teenis seal 1835-1864. Tema istutas tamme talli ette ning rajas aia, kus olid pärnaallee, lillepeenrad, kiviktaimlad, lehtla peenramaa taga. Kochile järgnesid Hörschelmannid, vennad Alexander ja peale tema surma August, kes küll peagi Peterburi ära kutsuti. Alexander Hörschelmanni ja tema abikaasaga on seotud üks kaunis romantiline legend. Nimelt kaotanud noor pastoriproua laudas õlgede puistamise käigus oma abielusõrmuse. Seda otsitud, kuid tagajärjetult. Alles mitme tunni pärast julenud proua õnnetusest mehele rääkida. Pastor Hörschelmann tõmmanud suure ärritusega ka oma sõrmuse sõrmest ja visanud vihaga õlgedesse - et kui pole proual, pole ka tal tarvis. Sõrmus kukkunud kõlisedes täpselt abikaasa kadunud sõrmuse vastu ja nii nad sealt mõlemad üles leitudki. Järgneb Thomsonite ajajärk 1892-1941. Elu kirikumõisas kihas, Thomsonite peres oli palju lapsi, lisaks leerilapsed, teenijarahvas. Ajad olid vastuolulised ja keerulised. Konstantin Thomsonit on palju kritiseeritud 1905. aasta sündmuste valguses. Võibolla on mõne sündmusega seoses aeg hinnanguid ümber vaadata. Inimeste mälestustes oli tegu humoorika ja lahke kirikuõpetajaga. Värvikaid lugusid temast mäletab nii mõnigi memm või taat. Sellest perioodist on alles saksakeelne perekonnakroonika, milles kirjapandule tuginedes toimus ka meie väike retk kirikumõisa. Konstantin Thomsoni mantlipärijaks sai poeg Helmuth Thomson, kes 1941. aastal Saksamaale lahkus. Viimane kirikuõpetaja, kes kirikumõisas elanud, oli Albert Soosaar. Pärast tema lahkumist jäi mõisahoone tühjaks. Kõrvalhoonesse tehti kolhoosi kontor. Mõisa söögisaali, ainsasse parketiga saali, pandi aga kitsed elama. Nagu arvasid mõned eakamad talgulised, on parkett rusude all veel täiesti olemas, nii nagu ootas oma aega kirikumõisas kasutusel olnud taldrik, et ükskord Hageri muuseumisse jõuda.
Kirikumõisa „Teeme ära!" talgutele 4. mai õhtul tuli parasjagu nii palju rahvast (46 inimest Mõnustest, Kiriklast, Hagerist, Mäliverest, Lohult, Masti külast, Tallinnast, Kiisalt ja Kohilast), et jagus nii risu korjama, oksi kandma, lõket tegema kui ka ajalootundi, mille keskmeks olid mõned Tompsonite perekonnakroonika värvikad lõigud, tagasivaade Baltimaade esimese kunstikooli aegadesse ning kohalike elanike meenutused. Koguduse poolt korraldatud supp ja kringel maitsesid imehästi. Aitäh koguduserahvale! Aitäh kõigile, kes kaasa lõid!
