Haiba lasteaed ja tema elulugu
Lapsi oli alustuseks üheksa. Haiba mõisas asus Haiba sovhoosi kontor. Sellel ajal pidi tööandja Haiba sovhoos hoolitsema töötajate laste eest, et vanemad saaksid rahulikult lehmi lüpsta, sigu talitada, vilja koristada ja kui aega üle jäi, siis ka sotsialismi ehitada. Haiba sovhoosi direktoriks oli Repsoni nimeline mees. Direktori jaoks oli sovhoos ehitanud tiigi äärde parki ühepereelamu. Repson majja ei kolinud vaid paigutas sinna mõisas olevad lasteaialapsed. Repson oli laste sõbralik mees. Laspsi oli varsti 12. Maja teisel korrusel oli agronoomi korter. Kahe aasta pärast agronoom kolis majast minema ja laste päralt jäi terve maja.
Esimene Haiba lasteaia juhataja oli Vaike Toome. Samal 1960. aastal tuli lasteaeda tööle Urve Pirsko - alul kokaks. Sama aasta lõpuks sai temast lasteaia juhataja. Tema töö juhatajana kestis 27.10.1967. aastani. Urve on täna hea tervise juures. Käib rahvamajas memmede rühmas tantsimas.
Küsisin Urve käest, miks ta omal ajal lasteaia juhataja kohalt lahkus. Vastus oli: palk oli väike. Kõik kordub. Palgad on väikesed ka pool sajandit hiljem.
Uueks lasteaia juhatajaks peale Urve lahkumist sai Kernu kooli algklasside õpetaja Leili Saakpakk. Leili meenutab: lasteaias oli kaks rühma - väikesed 1-3 aastased 12 last, suured 4-7 aastased 13 last. Oli sovhoosi aeg ja sellest tulenevalt võis lapsi hoida ööpäevaringselt lasteaias.
Pampers oli siis tundmatu. Mähkmeteks kasutati marlit. Marliga oli selline lugu, et poes polnud peaaegu kunagi seda saada - oli defitsiit. Marlit saadi häda korral lasteaiale ka külanõukogu kaudu.
Lasteaed oli Haiba sovhoosi oma. Haiba sovhoosi maad asusid tänaste Haiba, Mõnuste, Kustja, Kernu, Kohatu, Kirikla külades ehk Haiba - Kernu kandis.
Partei sunnil ja vabal tahtel 1971. aasta veebruaris ühines Ruila sovhoos Haiba sovhoosiga. Ühendmajandi nimeks jäi Haiba. Rahvasuu räägib, et kui lumi läks, siis lõokene tuli. Seletus lihtne: Ruila sovhoosi direktori nimi oli Lumi ja Haiba direktori nimi Lõokene. Ühendsovhoosi direktoriks jäi ja sai Lõokene.
Tänu majandite ühinemisele said ka Ruila-Laitse kandi lapsed käia Haiba lasteaias. Ruila sovhoos ei olnud veel lasteaia rajamiseni jõudnud. Pärast majandite ühinemist toodi lapsed tööliste bussiga Laitsest-Ruilast esmaspäeva hommikul lasteaeda ja viidi tagasi töönädala lõpus. Siis oli ka laupäev tööpäev.
Leili Saakpakk meenutab: lasteaias oli kohti küll ainult 25-le lapsele, et järjekorrad oleks olnud, seda ei mäleta.
1970. aastate lõpus räägiti Nissi Külanõukogus olevate sovhooside liitmisest. Külanõukogu koosnes Haiba, Saida, Riisipere sovhoosidest ja Turba tööstusasulast ja Laitse Raadiojaamast ehk tänastest Nissi ja Kernu valdadest. Laitse aedlinna asju kamandas tollal rajooni aianduskoperatiivide osakond ning Kibunas polnud veel ehitustegevus alanud. Tänases Kibuna-Laitse kandi aedlinnas siis püsielanikkond puudus.
Mingit sovhooside ühendamist siiski ei toimunud. Riisiperesse plaaniti ehitada 240-kohaline lasteaed. Aastaarv oli siis 1979. ning aprillikuuks oli lasteaiamaja valmis. Polnud lapsi. Rajooni keskusest Tallinnast anti käsk koondada kolme sovhoosi töötajate lapsed uude lasteaeda ja omad lasteaiad kinni panna.
Riisiperel oli kerge otsustada, nad said oma külasse uue lasteaia. Saida sovhoosi juhid käsku ei täitnud ja Lehetu lasteaed jäi alles. Lehetut tuntakse täna Juhan Särgava nime kaudu - Juhan Särgava, kui suurim mahetalunik Eestis.
Leili Saakpakk meenutab: lootsime, et ka Haiba sovhoosi juhid jätavad lasteaia Haibasse alles, kuid ei. Ju surve rajoonikeskusest Tallinnast oli nii tugev, et ei suudetud hullule käsule vastu hakata. Rajoonist tuli vahel ikka hulle käske.
Haiba lasteaia viimane tööpäev oli reedel, 13. aprillil 1979. aastal. Oli saabunud Riisipere-aeg . Haiba sovhoosi lapsi hakati vedama majandi bussiga esmaspäeva hommikul Riisiperesse lasteaeda. Reede õhtul toodi lapsed koju tagasi. Kaevata ja kurta ei olnud kellegile. Oli ka jonnakaid eestimeelseid tõrksaid emasid, kes siiski tahtsid ja suutsid lapsed igal õhtul koju tuua ja hommikul lasteaeda viia. Selleks kasutati liinibusse, ehitustööliste busse ja kellel võimalus, siis ametiautot ja mõnel oli isegi isiklik auto.
Mäletan seda aega, kui emad näitasid isadele koha kätte. Lapsed olid tähtsamad kui arenenud sotsialismi ehitamine.
Mõni aasta hiljem suudeti sovhoosi juhtkonnalt välja võidelda igahommikune ja -õhtune lastevedu majandi bussiga lasteaeda ja tagasi. Ja veel mõni aasta hiljem toimus laste vedu juba kahe bussiga - Haiba-Kernu ja Ruila-Laitse kant eraldi. Haiba-Riisipere tee oli kevadel ja sügisel "õudukas". Ruilast Riisiperesse puha asfalttee.
Jõudis kätte ärkamisaeg. Aasta oli 1988. Kui kümme aastat tagasi koondati lapsed kombinaati, siis nüüd taheti lapsed kodukanti tagasi tuua. Haiba sovhoosist oli kolhoos saanud. Juba Lenin ütles, et kolhoosi tee on õige tee. Kolhoosi noored vihased juhid alustasid 75 kohalise lasteaia projekteerimist Haiba külla. Projekt valmis, alustati ehitamist. Ehitamine toimus rajoonilt välja kaubeldud rahade eest.
Nõukogude võim sai otsa. Algas Eesti Vabariigi aeg. Lasteaia ehitus Haibasse seiskus. Ka Ruilasse oli kolhoos alustanud 20-kohalise lasteaia ehitust. See ehitus jäi samuti lõpetamata.
Äkki olid kõik vabad. Polnud vana riiki ja uus olemine oli nii magus. Unistati Kernu vallast ja lapsevanemad enam oma väikesi võsukesi 1992. aasta kevadel Riisipere lasteaeda ei saatnud. Mõne aja pärast toimus selginemine - emad isad käisid tööl, kuhu lapsed panna?
"Algab kõik, algab uuesti..." nagu ütleb laulusalm. Hakkajad Haiba naised Riina Lotamõis ja Melli Puht olid tööta jäänud ja avasid sama 1992. aasta sügisel kortermaja vabal pinnal laste mängurühma.
See toimus Naisteklubi Meriin (Melli + Riina) tiiva all. Asi algas jälle algusest. Olid vabad pinnad kortermajas ja kõrvalasuvas tervisekeskuses. Nendesse ruumidesse 1. märtsil 1993 avati Haibas Nissi valla kaherühmaline lasteaed. Järgneval 1994. aastal avati kolmas lasterühm, kuid siis oli juba olemas Kernu vald. Lapsi mahtus ja käis lasteaeda natuke üle neljakümne. Sellel ajal täitsa piisas lasteaia kohtadest, sest elama asumine Tallinnast Kibuna-Laitse aedlinna polnud veel alanud.
2002. aastal Haiba lasteaia maja kapitaalselt remonditi. Volikogus vaieldi kumb on tähtsam, kas lasteaia kapitaalremont või Kernu koolile uue söökla ehitamine. Jäi peale Kernu koolijuhtide tahtmine, et ikka enne lasteaed ja pärast kool. Lihtne tõde: lasteaed toidab kooli. Kool sai ka söökla, kuid mõne aasta pärast. Sellist mõistlikku suhtumist ei kohta igapäev. Ikka "mina enne!" kõlab tihti.
Lugu jätkub. 2007. aastal sai Haiba lasteaed juurde koha 12 lapsele kõrvaoleva elumaja korterisse. Selle rühmaruume käis vaatamas ka haridusminister Mailis Reps.
Täna on Haiba lasteaias 60 kohta. Mis on saanud hoonetest, kuhu pidi tulema 75-kohaline Haiba lasteaed, ja Ruila lasteaiast? Haiba Lasteaia pooleliolev hoone ehitati riigi toel Haiba lastekoduks. Ruilale mõeldud lasteaia hoone ehitus polnud hästi välja kukkunud. Ehitajad pole alati päris ehitajad. Ehitus müüdi ja uus omanik lammutas selle, kui ohtliku ehituse ja uue kallale pole ta asunud.
See oli ühe lasteaia lugu. Lugu pikem kui pool sajandit. Kas poole sajandi vanune lasteaed peab kaduma, et teha tee vabaks uuele?
Järgmises lehes lugu sellest, kuidas oleme püüdnud ehitada lasteaeda Laitsesse, senini edutult. Ajalugu uuris Enn Karu
