Kahjuks ei jäänud see otsing 2011. aasta sügisel ainukeseks. Marjuline, kes oli aastaid metsas käinud, oli ühel päeval tagasiteel koju eksinud. Hakkas hämarduma. Õnneks oli tal telefon ja võimalus helistada hädaabi numbrile. Meie piirkonnas antakse sellised teated alati edasi konstaablijaoskonna juhile. Kuna taaskord tuli teade vastu ööd, ei hakanud ülem otsimismeeskonda ega abilisi kokku kutsuma, sest see oleks võtnud aega ning otsima oleks saadud hakata alles öösel. Seega asus ta tegutsema üksi. Kõigepealt tuli üle vaadata maastik. Toimiva telefoniside abil jõuti teineteiseni juba enne õhtu saabumist. Metsast väljatulek jäi aga kottpimedasse ning võttis teele jäänud sügava kraavi tõttu väga kaua aega.

Helgi Ilves Linnamäelt meenutab: 2012. aasta augustikuus tulin Läänemaalt Linnamäelt külla oma pojale, kes elab Lavasaares. Ühel pärastlõunal suundusin mustikale. Esimese korje tegin Lavasaare lähikonnas. Seejärel asusin murakate otsingule. Ringi kõndides ja arvatavasti umbes kolme tunni pärast, jõudsin kobraste tegutsemisalale. Seal oli üpris keeruline liikuda nii, et jalgupidi vette ei libiseks, sest koprad olid väga tublit tööd teinud ja palju takistusi tekitanud. Õnneks läbisin need kuivade jalgadega ja liikusin edasi rabajärve poole. Sealt sain ka tasu nähtud vaeva eest: tubli kõhutäie murakaid. Samas sain aru, et olen totaalselt eksinud. Püüdsin mitte sattuda paanikasse ja kuna aeg oli hiline, siis hakkasin otsima kõrgemat ja kuivemat kohta, kuhu teha endale ööpesa. Ega suurt magada saanudki, rahustasin ennast ja püüdsin selget mõistust säilitada. Varahommikul helistas poeg minu mobiiltelefonile ja uuris, kus ma olen, sest ta oli tulnud oma töökohustusi täitmast ja avastanud, et ema ei olegi veel voodis. Kirjeldasin olukorda ja lubasin varavalges Lavasaare poole liikuma hakata, mida ma ka tegin. Umbes kella 12 paiku mõistsin, et ei ole sinna välja jõudnud, kuhu arvasin end jõudvat. Viimases hädas helistasin politseile ja palusin neilt abi. Käivitus otsimisoperatsioon, kuhu kaasati neli politseitöötajat ja kaks vabatahtlikku otsijat. Kogu tegevust koordineeris piirkonnavanem. Otsimine kestis tunde ja tulutult. Rabas sumamine oli äärmiselt raske ja ohtlik. Nägin enda ees mättaid, kuid samas kuulsin vee vulinat, nagu oleksid kuskil maa-alused jõed või ojakesed. Ei olnud millegi järgi orienteeruda.
Kõhe oli... ja tunnid muudkui möödusid. Sundisin ennast rahulikuks, samas sain aru, et ka otsijatel on pikk tööpäev seljataga ja see sumpamine on nad kindlasti ära väsitanud.

Arvasin, et pika otsimise peale teevad nad pausi või vahetuse, aga nad jätkasid otsimist. Minuni jõuti umbes kella 8 paiku õhtul. Olles vööni märjad, ei lausunud otsijad ometi ühtki paha sõna minu aadressil. Sain teada, et nad olid kaotanud raadioside keskusega. Juhtimiskeskus jälgis otsijate teekonda raadiojaama GPSi kaudu, aga raadiojaamal sai patarei tühjaks ja järsku kadusid otsijad pildilt. Juhtimiskeskuse ehmatus oli väga suur, sest nad kartsid, et on juhtunud õnnetus. Otsijad aga tegutsesid edasi omapäi, ilma raadiota, oma elu ohtu pannes.

Üheskoos murdsime üürgava politseiautoni ja sealt juba tagasi Lavasaarde. Poja karmi pilgu all olin kusagil kella 23 paiku öösel. Arvan, et kõik otsijad tegid rohkem kui nende kohustused ette nägid: ei olnud raadiosidet ja ka inimvõimetel on piirid.

Ta on kogukonnas teinud hindamatult head tööd juba aastaid. Inimeste otsimisel ei ole ta hoolinud puhkusest või puhkepäevadest. Oma eluga riskides on ta päästnud nii mõnegi marjulise ja seenelise elu. Ta on teinud rohkem, kui tema ametipost nõuab.

Halinga valla uhkus 2013 on Pärnu-Jaagupi konstaablijaoskonna piirkonnavanem, vanemkomissar Ain Lepik.