Haljala kihelkond 770


Vaade Haljala aleviku südamele 1936. aastal
Vaade Haljala aleviku südamele 1936. aastalEestielu

Ehk on ärksam vallaelanik juba teadlik, et tänavu võime tähistada Haljala kihelkonna 770. aastapäeva. Ja mõelnud endamisi, et auväärne aastanumber ju küll, ainult et…miks kihelkond? Elame ometi valdades.

Kihelkondadest meie ajaloos oleks, jah, justkui üht-teist kuuldud, ent see põgus kuuldu seostub aegade hämarusega, mille side tänapäevaga kaunis küsitav näib. Ometi võib just viimastel aastatel täheldada sõna otseses mõttes kihelkondlikku renessanssi nii meie kollektiivses minapildis kui maastikulgi – küllap on igaüks märganud kunagiste kihelkondade piire tähistavaid pruune tahvleid maanteedel.

Erinevalt vallast on kihelkonnal kui ajaloolis-kultuurilisel paikkonnal Eestis väga pikk traditsioon. Meie kihelkondade kujunemine ulatub juba muinasaega, enam kui 1000 aasta taha, sellal kui vald talurahva omavalitsusüksusena tekib alles XIX sajandil. Kihelkond tähistas sajandeid ühe maakiriku tegevuspiirkonda, kirikuringkonda. Kihelkonnakeskuseks kujunes küla, kuhu ehitati kirik, ja kogudusse kuulus kõikide selle kihelkonna külade rahvas.

Haljala loeb oma kirjapandud ajaloo algust aastast 1241, mil Taani kuninga käsul ja taani munkade poolt koostatud “Taani hindamisraamat” loetleb nimepidi 530 Põhja-Eesti küla koos talude arvu ja omanikuga. Nende pooletuhande hulgas on ka 35 Haljala kihelkonna küla, teiste seas Haljala (Halelae).

Põhijoontes võib Haljala kihelkonna maa-ala viimastel sajanditel kirjeldada selliselt: Põdruse-Pahnimäe joonelt idas kuni Valgejõeni läänes ning Auküla-Kihlevere piirilt lõunas kuni Soome laheni põhjas. Kihelkonna pindala oli ligi 520 km², mis tegi Haljalast suuruselt Virumaa kolmanda kihelkonna Jõhvi ja Simuna järel. Sedamööda, kuidas kihelkondade piirid kinnistusid, hakkas kujunema ka iga kihelkonna eripära, oma ainulaadne identiteet. Lisaks juba muinasajast pärinevale keelemurrakule iseloomustasid kihelkonda ainult talle omased rahvarõivad, aga ka teatav paikkondlik mõtte- ja hingelaad, mis väljendub niihästi rohkes suulises pärimuses (regilaulud, muistendid, vanasõnad) kui esemelises kultuuris.

Et sajandite jooksul kehtestatud pärisorjuse ja sunnismaisuse tõttu jäi suhtlemine eri kihelkondade vahel nõrgaks, elaski iga kihelkond omamoodi suletud, endassepööratud elu. Tänapäeval tundub niisugune isoleeritus mõistagi pelutavana, aga teisalt – just see vormiski meie kordumatud kihelkondlikud traditsioonid ja mentaliteedi, kihelkondliku “meie”-tunde. Ja päriselt kadunud pole see raskestikirjeldatav tunne tänini.

Hea Haljala kihelkonna rahvas! Saame kokku juubelipidustustel Haljala alevikus 22-25. juunil. Mida need päevad pakuvad, annavad Haljala Valla Sõnumid teile kindlasti edaspidi teada.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare