Minu mureks oli leida abilised, kellega koos töö ära teha. Esimesena liitus minuga Aavo Orgusaar, kellega koos nõu pidades sai mõnigi projektis ette nähtud asi teisiti tehtud. Üks neist oli tornilae kinnitus. Ette oli nähtud raiuda ankrud torni müüri, kuid see osutus võimatuks, sest müürid oli tulekahju tõttu muutunud rabedaks.

Otsustasime Aavoga valada teise lae 8–9 m allapoole ja need omavahel ankrutega ühendada. See oli 1987. aastal.

1988. a liitus meiega Vello Lauri ja siis läks torni ehitus lahti. Materjali meil tellingute jaoks ei olnud. Leppisime kokku, et igaüks vastutab enda eest. Eks see muidugi riskantne oli, aga töö sai kuidagi tehtud. Katusepleki paigaldamise ajal liitus meiega Enn Sale.

Torni tipus päikese käes särava muna ja risti valmistas Juhan Illak roostevabast terasest.

Veel kord tuhat tänu kõigile, kes sellest tööst osa võtsid, nii sai kirik torni ja mina sain täita oma lubaduse, mille olin 30 aastat tagasi andnud.

Kui meil torn valmis sai, kutsuti mind Toompeale, kus meid töö eest tänati. Enne lahkumist kutsus üks mees mind teise tuppa ja ütles, et nüüd peab kirikuõpetaja Rannut oma mütsi ära sööma. Küsisin, miks siis? Rannut olla rääkinud, et ärge andke seda tööd neile meestele, tema sööb oma mütsi ära, kui need mehed torni valmis teevad.

Torni ehitamise ajal käis üks väike poiss tihti meid külastamas, küsis ikka, kuidas ja mismoodi. Ütlesin poisile: „Tule siia ja seisa siin torni tipus (torn oli siis veel maas pikali – toim) ja kui torn püsti on, siis räägi sõpradele, et sina oled selle torni tipus olnud.“

Kui torn püsti oli, tulid 6–7 poissi ja „meie“ poiss palus: „Onu, ütle, kas ma olen selle torni tipus olnud?“ Kinnitasin seda. Üks poistest küsis, kas ta käis kohe selle muna peal. Vastasin, et siis muna veel ei olnud.


Kirikutorni ehitamisest autobaasi meeste pilgu läbi

Udo Knaps

Lugesin huviga vanameister Ilmar Pilovi jutustust sellest, kuidas Märjamaa kirik torni sai.

Kuna meie autobaas asus tookord kiriku kõrval, siis oli meil iga päev huvitav jälgida töömeeste tegemisi kiriku juures. Autobaasi õuel uudistades tekkis meil ka algul uskumus, et kas tõesti vaid 3–4 meest suudavad nii keeruliselt suure tööga hakkama saada, seda veel ilma tellinguid-kraanasid kasutamata?

Kogu torni sõrestik tehti maapinnal valmis ja klopsiti kokku– võhikul tekkis küsimus, et kust küll saadakse nii suur kraana, millega see üles tõsta? Aga torni ülestõstmiseks kasutati vaid väikest elektrilist vintsi peenikese trossiga (!). Torn harutati uuesti detailideks ja ükshaaval tõsteti vintsiga tükid üles ja kinnitati siis juba kapitaalselt paika.

Põnevaks läks pärast seda, kui hakati kõige tähtsamat operatsiooni teostama– roostevaba kera ristiga tippu tõstma – kogu autobaasi rahvas ja ka möödujaid kogunesid seda uudistama .Ka viperus ei jäänud tulemata, mis tõstis meistritel pinget ja pani pealtvaatajad hinge kinni pidama – küllap vanameister Ilmar ise oskab seda paremini seletada. Kera tõusis sujuvalt vintsiga tippu, kuid millegipärast ei tahtnud kuidagi oma pesasse asetuda – see ritv, mis tipust kõrgemale ulatus ja mille küljes oli vintsi pool (ratas), oli vist natuke lühike ja tuli teha pikendus, et vintsiga saaks kera natuke veel kõrgemale tõsta. Lõpp hea, kõik hea.

Nüüd oli torn valmis, aga ilma plekita. Ükspäev tööpoisid ütlesid meile, et kellel soovi on, võite kasutada ainulaadset juhust ,millist ei olnud varem, ega tule enam ka kunagi hiljem – ronida mööda treppe pearistiga muna juurde kõrgeimale platvormile. Saate ainult niikaua seda võimalust kasutada, kuni tornil plekki peal ei ole.

Ahvatlevast ettepanekust võtsime mitme mehega kinni ja ronisime üles – päris viimasele platvormile mahtus ainult 2–3 meest, sest torn oli seal juba väga kitsas, teised ootasid oma korda vist korrus madalamal. Avanes ainulaadne vaatepilt: igast suunast paistsid kirikutornid – Kullamaa, Vigala, Rapla kaksiktorn... Kahju, et kellelgi fotoaparaati kaasas ei olnud. Eks meie retk sinna tippu oli ka omaette julgustükk, ju see oli siis ka nagu omamoodi „koormustest“ töömeeste tehtud tornile. Torn oli hästi tehtud, pea meil torni kõikumisest ringi käima ei hakanud, vastu pidas... Nüüd seda enam mitte keegi korrata ei saa, sest plekk on ees.

Oma raamatus „Edukad stardid“ on mul ka üks pilt kiriku tornist, võetuna autobaasi hoovi poole, kuid see on tehtud torni madalamast vaateaknast, pildistaja oli Ivar Ventsel. Ka haki allatulistamist ristilt me enam korrata ei saaks, nagu raamatus kirjas, sest tolleaegse sportpüssi kuul nii kõrgele kerani vist ei lendakski