Hardo Aasmäe: Erakond ja kogukond
See lähtus paljuski nõukogudeaegsest arusaamast, kus ühiskonna juhtivaks jõuks pidi olema partei(d). Nõukogude Liidus oli see koguni põhiseaduses kirjas. Eesti põhiseadus „juhtivat parteid" ei nimeta ja annab vormiliselt rohelise tule tegutsemiseks kõigile parteidele. Tegelikkuses on aga võimu kinnistanud neli parlamendiparteid, nn kartelliparteid. Nad on kindlustanud omale sellise riigi eelarvest eraldatava ressursi ja seadusandlikud mängureeglid, mis annavad kõik eelised neile.
Lääne demokraatlikes ühiskondades ei saanud erakonnad kuidagi olla „juhtivaks jõuks", mis oleks taganud neile monopoli ühiskonda mõjutavate otsuste vastuvõtmisel. Vanas Euroopas kasvasid erakonnad välja kodanikkonnast ja tema huvidest, mitte seadusandlikust soosingust nagu Eestis. Seadusandlik soosing andis meie erakondadele võimaluse ajada oma juured nõukogude mõtteviisi mulda ning ammutada sealt vaimurammu tänase päevani.
Riigikogu valimissüsteem, mis jätab otsustamisel parlamendi koosseisu eelistused erakondade tagatubade kätte, kaotab valijate toel toimiva erakondade sisekonkurentsi. Keda erakondade tagatuba Riigikokku määrab, need sinna ka saavad selles järjekorras kuidas tagatuba määrab. See tagab valitute kuulekuse ja veab põhja erakondade poliitilise kvaliteedi.
Tänaseks on erakondade usaldusväärsus oma kõigi aegade madalseisus ning seepärast ei kanna kuigi hästi loosung: HEA JA TARK ON OLLA ERAKONDLANE! Paraku pole siin tegu hetkelise ajastulise meeleoluga, see on Eesti tulevikuperspektiivi jaoks muutunud ülioluliseks sisuliseks probleemiks mida kartelliparteid veel eirata suudavad. Erakond on poliitiline organisatsioon, mis ühendab sarnaste ühiskonnahuvide ja maailmavaatega inimesi.
Need huvid põhinevad ikka veel paljuski sellel sotsiaalsel ühiskondlikul jaotusel, mis valitsesid parteide tekkimise ajal üle-eelmisel sajandil. 19. sajandi klassiühiskonna iseloom on paljuski muutunud, parem- ja vasakpoolsus on omavahel segunenud, põimunud ja ähmastunud. Globaalsed sotsiaalvõrgustikud liidavad väga erinevaid huvigruppe, tänapäeva kodanikuühiskond on niivõrd eripalgeline, et kõigile lihtsalt ei jätku „oma parteid". Seetõttu on parteidest kujunenud paljuski ühendused, mis liidavad sarnaste praktiliste ja väga konkreetsete (isiklikud majandus- ja ärihuvid) huvidega inimesi.
Tegemist on eksterritoriaalse nähtusega, kui riigipiirid kõrvale jätta. Kuid isegi riigipiiride tähtsus võib kaduma hakata, sest räägitakse juba Euroopa Liidu ühistest parteidest. Erakonnad annavad võimaluse saada poliitilist esindust sõltumata elupaigast, naabritest ja geograafilistest iseärasustest. Poliitilise esinduse kujundamiseks riigi tasandil on see demokraatlikes riikides end ka enam vähem õigustanud.
Kohaliku omavalitsuse vaatepunktist ei pruugi see olla sama tõhus, et mitte öelda täiesti vastupidist. Oleme tähele pannud, et väiksemates kogukondades konkureerivate erakondlike nimekirjade kohustuslikkus valimistel on kohalikku kogukonda pigem tülli ajav, kui koostööle ergutav. Valimiseelses vaimses rüsinas öeldu ja tehtu võib jätta mõru pitseri kogu järgnevaks valitsemisperioodiks või isegi pikemaks ajaks. Kui riigi tasandil ei pruugi omavahel tülli pööranud kirglikel poliitilistel oponentidel Virust või Võrust teed kunagi ristuda, siis kohalikul tasandil on olukord teine.
Geograafiat ei saa muuta. Sinu naaber võib valimisvõitluse keerisest olla turris pikemat aega, sest erakonna peakorter käskis sinul tegeleda asjadega, mis olid erakondlikult tähtsad. Kohaliku kogukonna vaatepunktist võib tegu olla aga tühjast tüli kiskumisega, mis absoluutselt ei käsitle kohalikke tegelikke põletavaid probleeme. Kohalik tasand kisutakse lihtsalt parteide üleriiklikesse poliitilistesse arveteklaarimistesse.
Kõik see on meie oludes justkui varjuna saanud piisakest vaimset tuge isegi kunagisest enamlaste-bolševike ajast, kelle arvates pidi klassivõitlus jõudma iga metsakülani. Vahest on lausa uskumatult hämmastav, kuidas meie kartelliparteide inkubaatoritest välja tulnud broilerid seda tagurlikku ideed tänapäeva Eesti oludes realiseerida üritavad. Kodanikeühenduste valimisnimekirjad võivad vahel kohalikel valimistel olla üsna kirjud ja vastandlikud, kuid sealt on vähemalt väljas erakondade peakorterite sõjaõhutus.
Seepärast oleks meil aeg üle minna enamusvalimiste põhimõttele kohalikes omavalitsustes. Väiksemad külad moodustavad territoriaalse kogukonna - külakonna, mis valivad ühe saadiku valla volikokku. Sama teevad ka suuremad külad. Valitud saadikud on samas valitud ka külavanemaks. Alevid ja linnad valivad omale asumivanemad. Küla (asumi)vanema ja vallavolikogu liikme volitused on ühitatud. Vallavolikogu ongi küla (asumi)vanemate kogu, kes valivad vallavanema. Linnas saab samamoodi toimida.
Tallinnas on 82 asumit, millest igaühes valitakse üks saadik. Nemad valivad linnapea. Linnapead ja vallavanemad valivad maavanema. Nemad omakorda riigivanema (inglise keeles president). Riigivanema võib ka otse valida samaaegselt kohalike omavalitsuste valimisega. Riigivanem juhatab maavanemate kogu (kus eraldi liikmed võiksid olla Tallinnal, Tartul, Narval ja Pärnul). See kogu moodustab Eesti Vabariigi õigussüsteemis ülemkoja, mis peab kinnitama kõik Riigikogus vastuvõetud seadused.
Ülemkoda ei pea kogunema füüsilisel, piisab elektroonilisest hääletamisest ei -ja põhimõttelist valikut tehes. Praegu kõõritab Riigikogu seaduste vastuvõtmisel küll Brüsseli, Berliini, Washingtoni, Moskva või pankade poole. Uue süsteemi järgi peab Riigikogu arvestama Eestiga, mis asub väljaspool Tallinna. Suure tõenäosusega korrastaks see juba iseenesest omavalitsussüsteemi ja määraks nende tulubaasi ja fiskaalpoliitika kogu Eesti toimimiseks vajalikud proportsioonid.
Valimisseaduse võiks kohe ära muuta, sest see ei vaja põhiseaduse muutmist. Vaja on tahet, nii erakondlikku, aga eriti kogukondlikku.
