Haridus ja muutuv maailm
Paber ja pliiats ongi juba Facebook’i, YouTube’i, Skype’i, MSNi, Google’sse siirdumas. Võibolla on suur osa õpitegevustest juba lähitulevikus e-koolis lastele kättesaadavad 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas.
Seega, et õpilasi jätkuvalt motiveerida, peavad koolid suutma ajastuga sammu pidada. Kuid mitte ainult see, kuidas me õpetame, vaid ka kool tervikuna peab muutuma hästi toimivaks ja kasutajasõbralikuks infosüsteemiks. Kooli e-keskkond peab võimaldama hallata õppe- ja õpiinfot, kooli dokumentatsiooni, kommunikatsiooni ning andmebaase.
Tänased parimad lahendused on mõne üksiku kooli (nt Inglise Kolledži Stuudium, Tartu Descartes’i Sisevõrk) enda loodud infosüsteemid. Need lahendused sisaldavad just seda, mida konkreetne kool tõepoolest vajab.
Riik ei taha vastutada
Riigi pakutavaid infosüsteeme iseloomustab hästi näide, kuidas EKIS (dokumendihalduse tarkvara) kunagi turule tuli. Ministeeriumi ametnik “reklaamis” toodet koolile läbi telefoni nii: võite seda nüüd kasutada, aga ei pea. Kohustada muidugi ei saanud, aga mulje jäi selline, et kuskilt on saadud eurorahad ja nüüd on midagi olemas. Aga kelle jaoks ja kas tulevastelt kasutajatelt – koolidelt – ka küsiti, mida tegelikult vajatakse?
Andmed, mida riik koolidelt tahab on EHISes (Eesti Hariduse Infosüsteem), kus iga kuu või kvartal või aasta tuleb mingeid andmeid kinnitada. Kuid selle suure ja lohiseva süsteemi jätkuv probleem on selles, et koolijuht või -omanik ei saa värsket statistikat. Kui aga haridusasutus andmete omanikuna on andmed infosüsteemi sisestanud, siis eeldaks, et mingite toimingute jaoks sealt ka vajalikud andmed tagasi tuleksid. Parim näide on Kiili Lasteaia probleem, sest pooleteise aasta jooksul ei suutnud ministeerium valeandmeid muuta.
Lapsevanem on kõige paremini tuttav eKooliga ehk elektroonilise klassipäevikuga. eKool ei ole riiklik, vaid eraomandis ettevõte, kuid hallata olevalt andmetehulgalt on ta võrreldav nii EHISe kui EKISiga. Sügisel 2010 pühkis riik nö käed puhtaks ja teatas, et tema selle firmaga seotud pole, vastutagu nad ise oma jamade pärast. Samas, andmed, mida oli vaja hallata, on ju riigi kodanike omad ja riik pole omalt poolt ühtki alternatiivi pakkunud hinnete, hindamise ja kooliskäimise kontrollimiseks.
Suurüritus Kiilis
Kui lisada veel sellised “pisiasjad” nagu õpilaspiletite haldus (Minu- Kool ja ISIC vms), õppematerjalide haldus ehk raamatukogu (RIKS, Urram, EKIS vms), tunniplaan (Time- Table vms), e-õppekeskkond (VIKO, Miksike, Moodle jne), e-post (Web- Mail vms) jne, siis tekibki unistus ühest ja kõiki vajadusi rahuldavast e-keskkonnast, kuhu tööpäeva alguses ühe logimisega siseneda saab.
Kuna vajadus tervikliku infosüsteemi järele puudutab enamust koolidest, siis kogunes Kiili Gümnaasiumi ja Tiigrihüppe SA korraldatud seminarile “Millist e-keskkonda kool vajab” üle kahesaja koolijuhi ja koolide infojuhi. Seminar toimus Kiili Gümnaasiumi spordisaalis ja oli kindlasti viimaste aastate esinduslikem üleriigiline haridusüritus Kiili vallas.
Ettekanded olid huvitavad ja vaidlused tulised. Ühiselt jõuti arusaamale, et olemasolevad infosüsteemid tuleb omavahel rääkima panna ja et see on riigi probleem. Kiili Gümnaasiumil on hea meel, et suutsime riiklikult olulise probleemi esile tuua ja loodame, et meie algatus viib ka tulemuseni, mis tagab kõigile eesti koolidele tänapäevase kooli infosüsteemi.
