Haridusliku erivajadustega laste kaasamine tavakoolidesse. Kuidas on Eesti selleks valmis?
Koolitus "Developing competences of learning support teachers: key for inclusive teaching" sai teoks tänu CEDEFOPile ja Hariduskoostöö keskusele (SA Archimedes).
Õppelähetuse käigus külastati erinevaid lasteaedu ja koole, toimusid tunnivaatlused ning tutvuti kokku 13 erineva koolisüsteemiga.
Koolitusele olid kokku tulnud 13 erineva riigi haridusjuhid. Lisaks Eestile veel Lätist, Poolast, Ungarist, Saksamaalt, Soomest, Rootsist, Hispaaniast, Belgiast, Sloveeniast, Portugalist Madeiralt, Türgist ja Rumeeniast.
Õppelähetus andis palju mõtlemisainet
Haridusjuhtide grupp viibis Rooma lähistel Labicos 8.-12. aprillini ning selle aja jooksul külastati kohalikku lasteaeda, alg-, põhi- ja kutsekooli, kohtuti Rooma Ülikoolis doktorantide ja õppejõududega ning saadi suurepärane ülevaade nii Itaalia kui ka paljude teiste riikide haridussüsteemidest. Erinevad kogemused ja süsteemid haridusliku erivajadustega (HEV) laste kaasamisest ja integreerimisest tavakoolidesse andis palju mõtlemisainet. Alates sellest, kui erinevalt käsitletakse HEVi ehk mida see mõiste üldse sisaldab. Tavapäraselt viitab HEV erinevatele raskustele või häiretele: õpiraskus, aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk täiendavaid tugiteenuseid ja tingimusi vajavad õpilased.
Samuti ka need õpilased, kes tulenevalt puudest või muust häirest vajavad spetsiifilist õppekorraldust ja väga ressursimahukaid täiendavaid tugiteenuseid.
Sarnaselt Eestile peetakse Sloveenias, Poolas ja Türgis ka andekust erivajaduseks. Türgis on andekate arendamiseks loodud keskused. Sarnasusi koolitusel osalenud riikide vahel võib tuua veelgi: haridussüsteemid on vaid väikese erinevusega koolimineku vanuse osas (peamiselt 5-7 aasta vanused), väikeklassid (lisaks Eestile ka Lätis, Poolas, Rootsis, Saksamaal ja Sloveenias), tugisüsteemid koolis - abiõpetajad ja eripedagoogid.
Erinevuste osas torkas silma kohalike õpinõustamiskeskuste olemasolu ehk siis mitte maakondlikud keskused, vaid omavalitsuse keskused, mis koondavad enda alla tugiteenuse professionaalsete psühhoterapeutide, psühholoogide, arstide, logopeedide ja eripedagoogidega.
Nii ei ole kool oma mures üksi. Arutleti pikalt ka selle üle, kas kõik erivajadusega lapsed sobituvad tavakoolidesse ja kui palju ning kas üldse on erikoole vaja.
Näiteks Portugalis ja Itaalias on praktiliselt kõik erikoolid suletud ning igasuguse erivajadusega lapsed on integreeritud tavakooli. Keskmiselt üheksa tundi nädalas on nad klassiruumis ja ülejäänud aja individuaalõppel.
Erinevad kogemused rikastasid
Teiste riikide haridusjuhtidega vesteldes selgus, et kõige olulisemaks peetakse varajast sekkumist, sest see on investeering tulevikku. Tugi ja abi lasteaias ning algkoolis vähendab probleemide kulmineerumist teismeeas.
Näiteks Ungaris on 3aastaselt kohustuslik lasteaed, lasteaiateenus on vanemale õppemaksuvaba, enne lõpueksamite sooritamist peab iga õpilane tegema 56 tundi vabatahtlikku tööd, kehalisele aktiivsusele pööratakse suurt tähelepanu - nii põhi- kui ka keskkoolis on viis kehalise kasvatuse tundi nädalas.
Saksamaa koolis viidi läbi ratastooliprojekt, kus lapsed pidid päeva koolis veetma ratastoolis ning päeva lõpetas takistusraja võistlus ratastoolis. See omalaadne kogemus õpetas lapsi rohkem arvestama ja mõistma neid inimesi, kes on sunnitud ratastoolis „elama".
Rootsis ja Taanis on loodud noortekeskuste või vabaajakeskuste süsteem erivajadustega noortele, et oleks võimalus omasugustega koos tegutseda.
Kui valmis suurteks muudatusteks on meie kool täna
Probleemseks võib osutuda meie koolide füüsiline õpikeskkond.
Uute majade puhul on sellega juba arvestatud, kuid vanemate koolimajade ümberehitused nõuavad lisainvesteeringuid.
Mõnes riigis on õpetajakoolituses määratud mahukamad lisakursused ja aastad just HEV laste õpetamiseks. Eesti ülikoolides piirdub see tavapäraselt kahe-kolme kursusega.
Õpetajad vajavad eripäradega arvestamiseks täienduskoolitust.
Lisaks muudab keeruliseks delikaatsete isikuandmete edastamise mittelubamine.
Infosulu tõttu ei pruugi õpetaja osata ega teada, mida ja kuidas oma õppeprotsessi planeerida.
Ning kõige tähtsam - kui valmis on meie lapsevanemad? Järjest enam tõstatub probleem, kus HEV õpilaste eripära ei taheta aktsepteerida, sest see näiliselt pidurdab teiste õpilaste arengut.
Kool on aga sotsiaalne keskkond ja miniühiskond, kus õpitakse koos elama ja toimima.
Kaasamine algab südamest ning selleks on vaja avatud meelt, avatud südant ning avatud tahet. Lapsed on sotsiaalne investeering ja nad on väärt iga senti.
