Harjutus Nõukogude võimuks
Kurna valla miilitsavanemaks määrati talupidaja Jaan Rodi Pärtli talust Mõisakülas. Harju maakonna valijatekogu liikmeteks Asutava Kogu valimistele valitakse Kurna valla poolt Johannes Lehtmann (Nehatu vallast pärit kubermangu toitluskomitee osakonnajuhataja), tuntud Kurna valla ühiskonnategelane Jaan Saalverk ja Mart Mikumägi Vaela küla Raba talust. Neid võiks siis lugeda Eesti Wabariigi legitiimsuse esmakandjateks praeguse Kiili valla alalt.
Demokraatlik areng peatus oktoobris, peale bolševike võimuhaaramist Venemaal ja Maanõukogu laialiajamist Toompeal, millest võttis osa Viktor Kingissepp isiklikult.
Enamlane Keimar
Peale 25. oktoobrit saadeti Kingissepa korraldusel üle Eestimaa igasse valda organisaatorid, et laiali ajada endine vallavalitsus ja valida uus vallanõukogu.
Kurna vallas sai Kingissepa ja Anveldi järel järgmiseks meheks Läänemaalt Luiste vallast pärit 5-klassilise haridusega Dvigateli tööline Priidik Keimar. Keimar oli bolševik, punakaartlane ja bolševistlikku kihutustööd teinud juba tsaariarmees.
Oma tegevust Kingissepa käsilasena alustas Mõigu mõisast. Hiljem meenutati teda kui "keegi Keimar, kes ähvardanud neil pea maha lüüa, kes ei ole nõus mõisate ülevõtmisega." Artikkel ongi koostatud Riigiarhiivis olevate Priidik Keimari isiklike mälestuste põhjal, mille ta on kirja pannud peale II maailmasõda Kiviõlis. Peale Eestist põgenemist koos Punaarmee riismetega 1918. a. märtsis osales ta Vene kodusõjas politrukina Eesti kergesuurtüki divisjonis. Keimari meenutus: "Nõukogude dekreedi väljakuulutamise ajal oli töölisklass veel vähearenenud, mis võimaldas mõisnikel ära lagastada enne üleandmist oma mõisad. Nii oli üleandmise päeval Sausti mõisas loomatoitu umbes viieks päevaks. Sarvloomi oli umbes 100, hobuseid 30. Kurna ja Nabala mõisas olid kõik paremad hobused kõrvale toimetatud Tallinna, oma sugulaste ja tuttavate tallidesse.
(Märkus: 1917. a. septembris arutas Harjumaa toitlustuskomitee toiduainetega varustamise olukorda. Nenditi, et teraviljasaak on nii väike, et leivale tuleb hakata kartuleid sekka panema. Aga ka kartulitega tuleb kokkuhoidlik olla. Konkreetsemalt Kurna vallas jääb puudu 4000 puuda rukist. Nii et bolševikel polnudki siit eriti võtta midagi).
Kehviktalupoegade ja tööliste saadikud ei teadnud midagi. Ma toon ühe näite Kurna vallast, kus esimesel Harju maakonna konverentsil ilmnes, et need vallanõukogusse valitud inimesed peale valimisi läksid lihtsalt koju ja ei mõistnud midagi peale hakata, vaatamata sellele, et tööd oli väga palju.
(Märkus: Millegipärast seltsimees Lenin arvas, et iga köögitüdruk võib riiki valitseda).
Minule kui Kurna valla organisaatorile tegi sm. Kingissepp ülesandeks läbi viia Kurna vallas uued valimised. Andis täiendavad juhendid, mida enne ei olnud. Varem võisid ju saada valitud ainult oma valla liikmed valla nõukokku, kuid hiljem lubati kopteerida organisaatoreid.
Niisiis olin ka mina valitud Kurna valla nõukogusse, kus deputaatide omavahelise tööjaotusega valiti mind Täidesaatva Komitee esimeheks.
Tööd oli palju, seda enam, et ei olnud väljaõppinud kaadrit ühegi ameti peale. Ka oli mul omalgi kõik uus, pealegi selle väikese hariduse kohta, mille olin saanud viis talve külakoolis käies, kus peamiseks õppeaineks oli piiblilugu ja katekismus.
Linnades oli juba loodud kaardisüsteem, kuid külades ei olnud midagi sellesarnast. Oli küll olemas kindel hind, 10 rubla rukkipuud, kuid selle eest ei müünud ükski ei teravilja ega naela jahu. Valla nõukogul tuli vallas kõik toidutagavara arvele võtta, et ülejääk kindla hinna eest anda neile, kel ei olnud. Selleks, et seda kõike teha, oli vaja ausaid ja julgeid inimesi.
Oli vaja luua toitlustuskomitee. Kui see sai loodud ja viivitamata välja saadetud, siis valla TK ootas põnevusega tagajärgi, mis ei lasknud kaua oodata.
Tulid ja teatasid, et liha on palju, kuid on olemas ka sadasid puudasid igasugust vilja, kuid kaaluda pole millegagi. On olemas vask margapuu, mis võtab ülesse 20 naela ja sellega ei saa midagi ära teha. Valla TK, võttes arvesse olukorra tõsidust, tegi korralduse võtta vili arvele kubatuuris ja see töö õnnestus meil väga hästi ja ruttu. (Märkus: See tähendab, et see, mis varem talumehel laudas ja aidas oli tema oma, oli nüüd "rahva oma").
Saada põrgu põhja
Ootamatu juhtumine tuli mul Jüri kiriku papiga. Kui mu pea oli juba niigi üle koormatud ja siis tuli see hingede karjane minult nõu küsima, et mis peab tegema nende talupoegadega, kes ei maksa temale kirikumaksusid, mis temal õigus saada olevat. Ja mina ei mõistnud temale muud nõu anda, kui et mitte paluda nende hingede eest jumalalt pattude andeks andmist, vaid saata neid põrgu põhja ilma jumala armuta.
Tööd tuli teha nii ööd kui päevad. Päeval valla täitevkomitees, öösel , et meil oleks reaalsuses organiseeritud punakaart.
Ei olnud vallas tegemist mitte üksi inimestega, vaid oli palju tegemist ka loomatoiduga, sest valla piirkonnas olid ka mõisad, Sausti, Nabala, Kurna, ja veel ei mäleta kus.
Mõisnikud ehk ei olnud jõudnud kõiki loomi ära hävitada, kuid siiski suurem jagu loomasööta ei olnud enam olemas. Siiski tuli valla TK-l ka sellest üle saada. Kõigele sellele raskele olukorrale aitas kaasa ka asjaolu, et oli olemas inimesi, kes püüdsid elu veelgi raskemaks teha. Oli olemas veel teisigi parteisid, kes meeleldi töötasid meie vastu ja kes olid end ära müünud kodanlusele. Minu viimane päev Tallinnas oli 1918. a. veebruaris. Pidasin valla TK-s nõupidamise, kus kõik korraldused said tehtud, et olla valmis igasuguseks olukorraks.
Sõitsin isiklikult Kurna mõisa, kus pidasin mõisatöölistele koosolekuid ja andsin juhendeid valmis olla igasugusteks olukordadeks. Kurna mõisas oli kuulda Tallinna poolt tulistamist, ei olnud miskit aimu, et Tallinn on juba võetud. Sõitsin Tallinna ja oligi linn langenud valgete kätte.
Suundusin sadamasse ja lahkusin Eestist viimase laevaga. Kohe peale minu lahkumist olid tulnud Mõigu mõisa Tihiin ja Sausti Ruubin ühes saksa soldatitega mind otsima. Tassiti küll naist lastega, aga see ei andnud tagajärgi. Minu asetäitja Aleksander Õun tahtis aga ausalt mõisa hobuse tagasi viia ja armulisele härrale üle anda, leidis armulise härra käest õndsa surma. Lõpp."
Peale Mõigu mõisa kutsari Õuna kuulusid nii saadikute nõukogusse kui ka täitevkomiteesse Aleksander Luiste Saustist ja Tartumaal sündinud Paul Kont (Könt) Lehmjalt (põgenes Venemaale). Punakaardi juht ja saadikute nõukogu sekretär Kurna vallas oli Sausti mõisa Paali talust pärit Aleksander Rooberg, kes oli osa võtnud juba 1905. a. rahutustest. Põgenes samuti Venemaale.
Punakaartlased olid enamikus pärit Nabala piirkonnast, mõisatöölised ja saunikud. Saadikute nõukogu kirjatoimetaja oli noor tütarlaps Helene Kaarmann Tallinnast.
Juriidiliselt võeti Kurna mõis üle 1918. a. jaanuaris. Hiljem Eesti Wabariik keeldus ülevõtmise suhtes kriminaalasja algatamast, sest rahalist kahju polnud tekitatud, kuna valla kassas ülevõtmise hetkel raha polnud ja punastele keegi ka makse ei maksnud. Ja üle võeti mitte Eesti, vaid tsaaririigi vara.
Päris ilma rahata punased siiski ei jäänud, sest Lehmjal ja Nabalas püüti kinni mitmed puskariajajad. Vahelejäämine läks umbes 1000 rubla maksma.
