Hea raamat rahast, kuid mitte ainult sellest
Seda kasvõi sellepärast, et tegemist on ühe tänapäeva maailma mõjukaima ajaloolase, Harvardi ülikooli professori teosega.
Kuigi Ferguson on majanduse ja rahanduse ajalooga tegelenud ka varasemates töödes, tõi talle laiema kuulsuse eesti keeleski ilmunud “Maailmasõda”. Seetõttu on ka sellist keerulist teemat nagu rahanduse ajalugu käsitletud viisil, mis teeb asja ka rahandust mittetundvale lugejale arusaadavaks.
Fergusoni raamatu muudab eriti aktuaalseks selle ilmumise aeg – suurim maailma 1930. aastate järel tabanud majanduskriis, mis kaugeltki veel möödas pole, ähvardades vähemalt Euroopas uueks, sel korral võlakriisiks üle kasvada. Selline taust on maailma toonud arvukalt teoseid, mis süüdistavad pea kõigis tänastes probleemides pahasid pankasid, häbituid börsimaaklereid ning teisi rahandusinstitutsioone.
Ferguson suhtub sedalaadi “uurimustesse” irooniaga, mis ajuti sarkasmiks üle kasvab. Tema meelest on just rahanduse ja selle instrumentide arengust sõltunud see, millised riigid maailmas on paremini edasi jõudnud ja millised mitte, osutades ühtlasi, et tegemist on alaga, mis on mõjutatud paljudest teistest teguritest, eeskätt aga inimloomusest. Just sealt – inimesele omasest ahnusest ning sooja-külmahoogude kiirest vaheldumisest – tuleb Fergusoni meelest otsida põhjusi mullide tekkele, tõusudele ja langustele rahanduses.
Fergusoni raamatust liigub sujuva kergusega läbi arvukalt tegelasi alates elu- (ja raha-) põletajast Buckinghami hertsogist ning lõpetades “majandusmõrtsuk” George Sorosega. Juttu tehakse Keynesist ja Friedmanist, IMFist ning de Sotost. Sujuvalt seletatakse lahti rahanduslikud terminid, mida inimesed mängleva kergusega kasutavad, kuid mille sisust neil tihti aimugi pole. Raamatule lisavad vürtsi ülevaated üksikute riikide ajaloost, millest mitmeid oli värskendav lugeda. Näiteks võib siin tuua pilguheite Allendele ja Pinochetile ning viimase võimuperioodil alustatud majandusimele, mis sai tõsi küll tuule tõsiselt tiibadesse alles demokraatia taastamise järel ja Pinera teostatud pensionireformi käigus.
Loomulikult võib autori lähenemisega polemiseerida, vasakpooolsema lähenemisega lugejal soovitan närvide säästmiseks need kohad vahele jätta, kuid siitki on näha autori soov autoriteetidele ning tavaarvamusele kinnas heita. Ta ei kummardu autoriteetide ees ega arva samas, et ta ise nendest palju targem oleks. Fergusoni soovitus inimestele on lihtne – püüdke asju rahulikult võtta ning ärge millestki ülemäära vaimustuge. Maailm on ebakindel koht ja kunagi pole teada, mis järgmisena juhtuma hakkab.
Pidevalt põdeda pole samas ka mõtet, sest kokkuvõttes lähevad asjad ikkagi paremaks. Kasulik on mitte üritada kulutada rohkem kui teenid ning hoiduda probleemide lahendamisest rahapabereid juurde trükkides. Maailma enda tulevikku suhtub Ferguson siiski ettevaatlikult, võrreldes seda olukorraga enne I maailmasõda, mis kogu senise elukorralduse põhjalikult segi paiskas.
Kui tavaliselt olen tõlkeraamatuid arvustades tõlke kvaliteeti vaid möödaminnes puudutanud, siis sel korral vääriks tõlkija Lauri Vahtre ja konsultant Hardo Pajula töö erilist esiletõstmist. Üsnagi keeruline tekst on pandud sedavõrd ladusasse keelde, et lausa lust lugeda. On näha, et tõlkija ja konsultant pole oma ülesannet kergelt võtnud, vaid tõsiselt vaeva näinud. Seda näitavad kasvõi eesti keelde toodud uudissõnad, millest sooviksin eriti esile tõsta seni “heaoluühiskonna” tõlgitud welfare state asemel “hoolekandeühiskonna” mõiste kasutuselevõtmist, mis asja sisu varasemast täpsemalt edasi annab. Sellistel väikestel nüanssidel on vahel tegelikult suur tähendus, lust oli selliseid pärleid raamatust avastada.
Kokkuvõttes võib Fergusoni raamatut julgelt lugemiseks soovitada. Targemaks saab seda tehes igal juhul.
