Hea Tallinna rahvas!
Ülemaailmsest kriisist ja meie valitsuse küsitava väärtusega majanduspoliitikast tingituna on Eesti eduka arengu asemel tagasi langenud 2005. aasta majanduslikule tasemele. See on suurima sotsiaalse probleemina toonud kaasa ulatusliku tööpuuduse ning vähekindlustatud inimeste elatustaseme languse. Samuti on tulnud kärpida mõningaid linnale ja linlastele olulisi programme ja projekte, sealhulgas ettevalmistusi kultuuripealinna projektile.
Osa linnavalitsuse kavasid linlaste elujärje parandamiseks on tulnud külmutada, sest riik pole täitnud oma finantsilisi kohustusi linna ees.
Ja siiski tuleb tunnistada, et oleme hullemaidki aegu üle elanud. Tänavu pole meil olnud ei sõda ega ikaldust ega massiepideemiaid. On kehvust, kuid keegi pole meil surnud nälga ega ükski kodutu külmunud surnuks, sest linn hoolitseb kõige nõrgemate eest ning heategevus levib kodanike seas. On põhjust arvata, et tänapäevases ühiskonnas on järjest enam meelde tulemas keskaegne põhimõte “Rikkad inimesed on loodud vaeste päästmiseks ja vaesed inimesed on loodud rikaste päästmiseks, et need liiga kalgiks ei muutuks”.
Kõige kiiduväärsem aastal 2010 on vast see, et oleme üle saanud demograafilisest kriisist, mil Tallinnas suri rohkem inimesi kui juurde sündis. Ka tänavune iive on positiivne. Kui aasta alguses oli meid, tallinlasi, 404 000, siis detsembris ületas elanike arv 412 000 piiri. Arvestades neid, kes on asunud linnalähedastesse valdadesse, kuid töötavad linnas, kaldub päris- ja pooltallinlaste arv 450 000 kanti.
Linn kasvab. Ehitustegevuski pole päriselt soikunud, meenutagem kasvõi uuendatud liiklussõlme Pirital ja hoogsat renoveerimistegevust Lennusadama angaarides, Ajaloomuuseumi taasavamist ootavas Suurgildi hoones.
Linn on rikastunud selliste märgiliste objektidega nagu lehm Kopliine Seaküla Simsonilt Karjamaa pargis, “Solidaarsuse” mälestuskivi, Chopini pink ja lillepeenar, Tauno Kangro lustakas “Korstnapühkija” hotelli “Savoy” ees, Marie Underi mälestussammas Rahvusraamatukogu ees, Pae park Lasnamäel, taasavatud Nõmme turuhoone, renoveeritud Jaani kirik ning Kiek in de Kökiga ühendatud maa-alused bastionikäigud.
Me oleme suutnud jätkata Tallinna suuri programme – veevärgi ja kanalisatsiooni väljaehitus; munitsipaalelamuehitus; koolide renoveerimine. Volikogus võeti vastu Tallinna II abipakett ja kaks positiivset lisaeelarvet aasta jooksul. Jätkasime ka nende toetuste väljamaksmist, millest riik loobus, nagu näiteks ranitsatoetus kooliminevatele lastele. Ka eakad inimesed said linna poolt lubatud pensionilisa. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata.
Linlasi rõõmustas tavapäraste suviste ettevõtmiste kõrval Lillefestival Tornide väljakul. Esmakordselt toimus sel suvel Raekoja platsil rahvusvähemuste laat. Äsja oli meil rõõm võõrustada Euroopa Filmiakadeemia auhinnatseremooniat. Linna vaatamis- ja külastusväärsuse kasvu rahvusvahelises plaanis tunnistab ka turismi statistika. Külaliste arv on kasvanud, eriti on põhjust rõõmustada Tallinna hotellidel.
Uue aasta künnisel võime loota, et järgmine aasta saab olema tänavusest edukam. Selleks ei piisa üksnes lootmisest väliste olude paranemisele. Eesti vanasõna kinnitab: “Läheb, nagu lükkad!” Selle edukuse tagatiseks on filosoof Immanuel Kanti kategoorilise imperatiivi järgimine – “Iga mees peab täitma oma kohust!”, millele tänapäevases emantsipeerunud ühiskonnas lisandub seesama idee kaunima soo esindajate suhtes.
Tähtsusetu pole ka see, kelle poolt annate oma hääled peatselt eelseisvatel valimistel: kas neile, kes kiidavad, kui imehästi meil kõik on, või neile, kes soovivad muutusi ja uuendusi, mis oleksid kogu ühiskonna huvides.
Soovin kõigile kaaslinlastele jõulude ja uue aasta künnisel edu ja õnne!
