Heino Saar: rahvaloenduse andmed näitavad, et Luunja vallal on tulevikku

Tänavu saab meie riik 95-aastaseks. Ometi, alles viie aasta pärast jõuame selleni, et pool aega riigi vanusest oleme ka tegelikult iseseisvad olnud.

Tänavu 25 aastat tagasi toimusid Ees­tis sündmused, mis ilmselt kedagi, kes toona varasest lapseeast välja olid jõudnud, külmaks ei jätnud ning tä­nini mälus püsivad. 1988. aastat võib nimetada Eesti taasärkamise aastaks, mil toimusid sündmused, mis ühen­dasid kõiki eestlasi ühise eesmärgi ni­mel. Lehvisid sini-must-valged lipud, toimusid öölaulupeod, kus lauldi Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmenti äsja val­minud isamaalisi laule ning terendu­va vabaduse joovastuses lubati iseseis­vaks riigiks saades leppida ka kartuli­koorte söömisega.

Tegeliku vabaduseni jäi veel mitu keerulist aastat.

Äsja lõppenud aasta jõulujumalatee­nistusel minu kodukirikus ütles õpeta­ja, et Eestis ei ole iialgi varem elatud nii jõukalt, kui praegu, kuid kunagi ei ole olnud ka nii palju eluga rahulole­matuid inimesi. See on mõtlema panev lause, millele kindlasti ei ole ühest sel­gitust, kuid mis ilmselgelt viitab rah­va majanduslikule kihistumisele ning jõukuse väga ebaühtlasele ja ebaausale jagunemisele. Kuue suurema erakonna ülalpidamiseks on käesoleva aasta rii­gi eelarvest eraldatud 5,4 miljonit eu­rot. See on peaaegu kahe Luunja mõõ­tu valla aastaeelarve. Tekib küsimus, kuidas erakonnad selle raha tagasi tee­nivad. Meie riigi juhtimises ei ole ju viimastel aastatel toimunud mingeid edasiviivaid arenguid. Võimulolijate ainuke eesmärk on toimida nii, et pä­rast järgmisi valimisi pehmele kohale tagasi pääseda. Seetõttu ollakse väga ettevaatlik igasuguste muudatuste te­gemisega, kuna need tahes-tahtmata mõnele grupile inimestest ei meeldi. Rahvas on pettunud erakondlikus po­liitikas ning ei tea, missugust parteid usaldada. Reformierakonna rahasta­misskandaal ärritas küll rahvast, kuid kõik erakonnad jäid kriitikaga väga va­oshoituks. Ilmselt on põhjuseks see, et ka teiste parteide kodutanumal ei ole asjad päris korras.

Arusaamatuks jääb Eesti suurima liikmete arvuga Keskerakonna võitlus astmelise tulumaksu eest. Kõik kor­raldatavad küsitlused näitavad sellele suurt toetust, avalikult on astmelist tulumaksu toetanud ka mitmed Eesti varakad inimesed. Ometi suudab või­mul olev Reformierakond mitu aastat järjest eelarve menetlemise ajal tõrju­da kõik keskide poolt esitatud muuda­tusettepanekud väitega, et muudatus­teks ei ole seaduslikku alust ning et Keskerakond ei ole tulumaksuseaduse muutmiseks esitanud ühtegi nõuete­le vastavat eelnõu. Kas tõesti ei leia Keskerakond kedagi piisavalt tarka inimest, et asi ära teha? Või on tegelik põhjus hoopis selles, et riigikogulase kõrge palga maksustamist suurema protsendiga tunnetab kõrge palga saa­ja oluliselt rohkem, kui väikese palga­ga leppima pidav inimene tajub oma piskut rahalist võitu. Toime ei tulda astmelise tulumaksu kehtestamisega, küll aga peetakse demonstratiivselt Riigikogus „ööistungeid'' eesmärgiga vähendada elektriaktsiisi mõne prot­sendi võrra. Iga natuke matemaatikat jagav inimene saab aru, et see on laus-tsirkus, millest küll ühelegi kodutarbi­jale erilist tulu ei tõuse.

Ammu äraleierdatud haldusrefor­mi kõrval paisati möödunud aastal ühe ministeeriumi poolt väga jõuliselt välja muudatused hariduse, eeskätt gümnaasiumihariduse osas. Tänast demograafilist olukorda arvestades näib see igati aruka ja vajaliku ette­võtmisena. Paraku, riigi tasemel ei ole haridusreformiga segaduse tekitami­sest kaugemale jõutud. Pidada valit­suse poolt suureks heateoks, koguni reformiks pensionide 5 % -list tõusu ja kõige väiksema sissetulekuga pere­de lastetoetuste tõusu alates kolman­dast lapsest 57,48 euro võrra on küll naeruväärne. Mis kõige hullem, kõrge­ma toetuse taotleja peab iga kuu käima valla- või linnavalitsuses tõestamas, et tema pere sissetulekud ei ületa kind­laksmääratud vaesuspiiri. Kas see ei ole inimväärikuse alandamine? Uus vajadusepõhine lastetoetuste maksmi­se kord hakkab kehtima alles teisest poolaastast ning ilmselt on inflatsioon selleks ajaks osa lisarahast juba ära söönud.

Alanud aasta on taaskord kohalike valimiste aasta. See, et valimised on tulekul, paistab välja ka meie valla­volikogus. Mõned volinikud püüavad rohkem „pildil olla", käies olukordade lahendamisel ja otsuste vastuvõtmi­sel välja uusi ja erinevaid seisukohti. Kui need tulevad asja otsustamisele kasuks, siis on see igati tervitatav. Sa­geli juhtub aga, et püütakse põhjalikult analüüsitud ja läbiarutatud problee­mides vastuargumente otsida, millega viidetakse asjatult aega, suurendatakse ametnike töökoormust ning halvimal juhul võivad valla arenguks vajalikud otsused tegemata jääda.

Möödunud aasta detsembri teisel nädalal saabus Eesti 226 omavalitsuse tõehetk, kui Statistikaamet avaldas vii­ mase rahvaloenduse andmed omavalit­suste lõikes. See, et elanike arv kasvas võrreldes 2000. aasta rahvaloendusega ainult Harjumaal 5,13% ja Tartumaal 0,46% ning kogu Eesti rahvaarv vähe­nes 5,5%, oli teada juba varem. Oma­valitsuste lõikes kasvas rahvaarv kokku ainult 30 omavalitsuses (sh 13 omava­litsuses Harjumaal ja kahes Raplamaa vallas liitumise tulemusena). Paljudes valdades ja linnades on inimeste arv vähenenud enam kui veerandi võrra. Luunja vald on selles tabelis 65% tõu­suga väga väärikal 6. kohal. Meist ees­pool on neli Harjumaa valda ning üks Pärnumaa vald. Selle näitajaga edesta­me maakonnas ka Ülenurme (62,2%) ja Tartu (36,5%) valdasid. Rahvaloen­duse andmetel oli meie vallas 31. det­sembri 2011 a. seisuga 4207 elanikku. Rahvastikuregistri järgi aga oli see arv märksa väiksem (3673 elanikku). Kuid just Rahvastikuregistri andmete põhjal laekus vallale 2012 aastal üksikisiku tulumaks. Seega 534 inimest elas siis meie valla territooriumil, kes mingil põhjusel või põhjuseta ei olnud ennast registreerinud vallaelanikuks. Lihtsa arvutuse teel leiame, et seetõttu laekus vallaeelarvesse 2012. aastal ca 216 tu­hande euro võrra vähem üksikisiku tulumaksu, kui oleks õiglane. Seda on peaaegu sama palju, kui vald suutis 2012. aasta jooksul kulutada teede ning tänavate hoolduseks ja remondiks. Loo­mulikult kaasnevad elanike registreeri­misega vallale ka kulud, eelkõige seo­ses lasteaia- ja koolikohtadega, samuti sotsiaalhooldusega. Samas kasutavad osasid teenuseid, mida vald osutab (eelkõige teede ja tänavatega seonduv ning tiheasustusega aladel tänavaval­gustus) kõik meie territooriumil elavad inimesed.

Rahvaloenduse andmed on seega meile igati rõõmustavad ning näitavad, et Luunja vallal on tulevikku. Kõige olulisemaks põhjuseks selles on loomu­likult valla asukoht. Tartu, kogu Lõuna Eesti keskuse lähedus, pakub paljudele inimestele tööd, samuti on olnud eeldu­seks ettevõtjatele oma äritegevuse loo­miseks ja arendamiseks. Kaunis maas­tik linna läheduses ning kõvakattega teedevõrgustik on soosinud intensiivset elamuehitust. Alahinnata ei saa voliko­gu poolt aegade jooksul tehtud õigeid otsuseid ja vallaametnike igapäevast tööd. Suurenev elanike arv toob vallale juurde nii tulu kui ka kohustusi. Seega ei saa kasvav vald kunagi loorberitele puhkama jääda, samas ei ole kahaneval vallal varsti millelgi puhata.

Mõned staažikamad volinikud võik­sid enne valimisi tagasi vaadata ning mõelda, kuidas oleks võinud minna, kui üks või teine oluline otsus ei oleks tulnud selline, kui enamuse toetusel vastu võeti. Hea oleks, kui seda teaksid ka valijad, sest see info oleks oluliselt tõepärasem sellest, millest räägitakse või kirjutatakse vahetult enne valimisi.

Natuke manitsemise moodi välja kukkunud loo tahan siiski lõpetada heade mõtetega. Tahtmata mingil moel halvustada neid, kellel on soovi ja või­malust minna välismaale paremat pal­ka ja/või elu otsima, arvan, et seni, kui meil ja meie lähedastel on tervist, saa­me oma armsal Eestimaal ka edaspidi hakkama.

Jagugu tervist, kordaminekuid ja õnne alanud aastaks kõigile!