Heli Kendra: mulle meeldivad õpilased, kel on muusikast oma nägemus
Kuid et mõtted olid ka varem vabama ja lapsesõbralikuma õpetamise võimaluste otsimise ümber liikunud, helistas ta tagasi ja pakkus oma ideed välja Kai Ruljandile. Selle peale vastati - kõik sobib, tule ja tee!
Pokkflööt ja kannel
Alustatud sai plokkflöödi ja kandlega, üsna pea lisandusid viiul ja klaver. Praegu õpetab Heli, kes lõpetanud G. Otsa nim. Tallinna Muusikakooli klaveri ja viiuli erialal, lisaks veel kitarri, tšellot ja akordioni. Seega kokku seitset pilli!
Hetkel on muusikastuudios helikunsti tarkusi taga nõudmas 33 õpilast. Lapsi käib peale Kohila valla Tagadilt, Selist, Laitsest, Raplast. Tunnid toimuvad kolm korda nädalas, kui laps ühte pilli õpib. Lisapilli õppimise puhul tuleb veel üks tund juurde.
Ühes pillitunnis õpitakse tehnilisi võtteid ja soololugusid, teine on orkestritund (klaveriõpilastel ansamblitund), kus koosmängu harjutatakse. Orkestritunni kohta ütleb Heli, et see on äärmiselt vajalik ja sellest tundis ta muusikakoolis õpetades sügvat puudust. Lapsed tahavadki koos mängida, neil on palju julgem ka koos esineda. „Kui laps end laval üksi ikka väga halvasti tunneb, siis ma teda küll selleks sundida ei taha," põhjendab Heli.
Stuudio on päris pikk õpe, mis kätkeb endas nelja erinevat astet: eelaste eelkooliealistele, algajate aste, keskaste ja vanemate aste, mis lõpeb lõputunnistusega. Samas pole Heli võtnud suunda sellele, et oma stuudios professionaalseid muusikuid kasvatada.
Kui aga mõnel lapsel on selleks eeldused ja huvi, siis stuudiost saadud baas peab sellele toeks olema.
Muusikahuvilisi jätkub
Kümne aasta jooksul on poole tosina jagu lapsi tunnistusega lõpetanud. On ka neid, kes mõned aastad õppinud ja otsustanud siis, et sellest piisab. „Üks laps käis aasta Tallinna koolist siin pillitunnis, siis enam ei jaksanud. Ja üks käib praegugi," räägib Heli, lisades, et kõige tähtsam ongi see, et laps õpib nooti tundma, oskab noodist mängida ja pilli käsitseda.
Põhilisteks muusikastuudio õpilasteks on koolilapsed, kuid praegu on kõige noorem „muusik" kolmeaastane, kõige vanemad 19-aastased. Muusikastuudios on õppinud ka Tiina Adamson, kes nüüd iseseisvalt päris aktiivselt tegutseb. Ka täiskasvanud võivad õppima tulla, kui tihe tunniplaan seda võimaldab.
Laste huvipuuduse üle Heli ei kurda ja see, et stuudio on nö oma katuse all, sobib väga. Vaid kord nädalas tuleb orkestriga, kus mängib paarkümmend last, harjutama minna Kohila Mõisakooli.
„Suuri sihte ei sea, kulgeme nii nagu me seda teeme. Kõige olulisem, et see protsess oleks meeldiv," võtab Heli oma õpetamise põhimõtted kokku.
Harjutamata arengut ei tule
Heli peab põhiprobleemiks seda, kuidas mõni laps harjutama panna. „Vahel tekib küsimus, miks ta käib, raiskab iseenda aega? Ta õpib loo tunnis selgeks, siis tuleb järgmisse tundi ja ei mäleta isegi, kust noodist see pihta hakkas! Ta on oma energiat raisanud ja viskab iseenda töö kõik prügikasti - milleks?" küsib Heli. Õnneks on selliseid lapsi väga vähe.
Heli meenutab viiuliõpetajat Peep Tõldseppa, oma elu kõige fantastilisemat õpetajat Nõmmel. „Tema õpetas niimoodi, et ei öelnud kunagi - siin on midagi valesti. Ta andis loo kätte, siis tulid ja mängisid selle tunnis ette. Ta kuulas lõpuni ja küsis - aga mida sa sellega öelda tahtsid? Ja kui mul endal polnud mitte ühtegi ideed, alles siis hakkas ta pakkuma - kas teeks siin niimoodi, proovi, kas see meeldib sulle...
Ta ei nämmutanud mitte midagi ette, ei öelnud kunagi, et kõik on valesti, vaid ta suunas ja sellega sundis sind ennast mõtlema, ühesõnaga - ise interpreteerima. Mulle endale meeldivad tohutult sellised õpilased, kes tulevad ja kel on muusikast oma nägemus. Mis siis, kui see on täiesti erinev sellest, mis noodis kirjas.
Kui ta tunnis ei harju sellega ära, et paar vale nooti pole mingi maailmalõpp, siis esinemisel, kui peaks midagi segamini minema, satub ta paanikasse.
Seda me treenime ka enne esinemist, et kui seal midagi juhtub, mängi edasi, tee nägu, et noodis niimoodi oligi ja niimoodi tulebki mängida - ega publikul pole nooti ees, tema ei tea, mis olema peab."
MTÜ Kellerkoor
2001. a varakevadel loodud võrgufoorumist Elfikelder kasvas 2003. a välja Kellerkoor. Et päris süsteemiväliselt tegutseda polnud võimalik, loodi katusorganisatsioon MTÜ Kellerkoor. Aegade jooksul koori koosseis muutus ja kuna praeguse koosseisu lauljatest enamik Elfikeldriga ei seostu, sai ansambli nimeks Catena.
Mittetulundusühingu tiiva all töötab ka Heli Muusikastuudio. Catena ja stuudio õpilased on koos musitseerinud Tartu hansapäevadel, andnud vanamuusika- ja jõulukontserte.
Catena laulab erinevate rahvaste rahvalaule nende rahvaste keeles. Lauldud on eesti, inglise, itaalia, prantsuse, hispaania, provanssaali, katalaani, gruusia, ukraina, rootsi, saksa, soome, ungari, poola, vana-tšehhi, ladina ja koguni hiina ja suahiili keeles.
Kuid samas tõlgitakse ka ära, millest laul jutustab. „Suahiili keelega oli küll selline lugu, et otsisime mööda netti, kust leidsime mingi inglisekeelse ümberjutustuse. Hiinakeelse laulu me internetist leidsimegi, mille ma siis üles kirjutasin. Nii on päris palju laule leitud ja üles kirjutatud."
Heli Kendra on Eesti autorite ühingu liige, tema luuletusi on viisistatud, temalt on ilmunud Lastelaulik Lauluring, Seitse klaveripala neljale käele: „Ma sulle kirjutan..." Kui aga kõik Heli tehtud arranžeeringud kokku võtta, saaks mahuka vihiku.
Õnne ja edu muusikastuudiole!
