Helju Nurk - visa ja väsimatu ilulooja
Selle õitemere ja ilu looja on Helju Nurk, kes väsimatult panustab sinna oma aega, energiat ja ilumeelt.
Helju Nurk on siin kandis veetnud suurema osa oma elust. Ta on siin sündinud, lõpetanud Kiltsi ja Väike-Maarja koolid ning on elanud mitmetes erinevates kohtades nii Kiltsis kui Väike- Maarjas. Vahepeal viis elutee teda küll ka veidi kaugemale - Rakkesse, aga viimased 30 ja pisut enamgi aastat on ta püsivalt olnud väikemaarjalane. Helju on elu jooksul olnud erinevates ametites - on tulnud olla näiteks raamatupidaja ja puhvetipidajagi, aga õppinud on ta hoopis Valgas pagariks ning pidanud pagariametit, mis varem kujutas endast päris rasket käsitsitööd.
Maatööd on ta harjunud oma mäletamist mööda tegema juba lapseeast peale - alustas sellega talus ja tegi seda hiljem kolhoosiajalgi. Erksalt on tal varasest lapseeast mälusoppi süüvinud näiteks pilt sõnnikuveolt, hobusega. Koorem pandi peale ja ohjad anti tema, vahest vaid kolmeaastase lapse kätte. Koorem tuli viia umbes poole kilomeetri kaugusele. Õnneks teadis hobune targa loomana ise kindlalt teed ning Helju ülesanne kohalejõudmise juures oli pigem sümboolne.
Kiviktaimla Väike-Maarja aleviku servale Renne teel hakkas kerkima 1980.ndate aastate algul. Helju aiamaa oli seal kõrval ning talle hakkas häirivalt silma aiamaa serv, kuhu oli puude alla korratult kuhjunud kive ja mitut sorti prügi. See oli iseenesest päris kole koht. Helju ilumeel hakkas seda nähes tasapisi endast märku andma ja ta asus nuputama, kuidas seda aiamaaserva korrastada ja kaunimaks muuta.
Tasapisi jõudis ta kiviktaimla mõtteni. Parasjagu käis mitmete hoonete ehitus ning kord võttis Helju ühe ehitusplatsile ette jäänud kive ära vedava traktori sõna otseses mõttes rajalt maha ning palus need kivid õige sihtkoha asemel panna hoopis kavandatava kiviktaimla juurde. Nii hakkas asi liikuma. Kiviktaimla hakkas ilmet võtma ning muutus Helju nobedate näppude käes iga aastaga kaunimaks ja pilkupüüdvamaks, tõmmates aina rohkem imetlejaid ligi.
Kust tulid lillejuurikad ja -sibulad?
Helju enda sõnul käis ta algul päris palju laatadel ning leidis sealt ikka iga kord midagi, mida mulda torgata. Samuti on aidanud naabrid-tuttavad. Nüüdseks on Helju rajatud kiviktaimla muutunud lausa üheks vaatamisväärsuseks, mida on väikemaarjalastel kena nautida ja mida näidatakse ka oma külalistele.
Siia on tuldud Tallinnast, Tartust, Haapsalust, Pärnust - igalt poolt Eestimaalt ning ka paljud väliskülalised on leidnud tee kiviktaimla juurde. Siia on tulnud oma ala asjatundjaidki, lausa professoreid, kes kõik naudivad ja imetlevad, aga vahetevahel toovad kaasa ka mõne uue ja huvitava sordi juurikaid-sibulaid. Helju ise enam laatadel kiviktaimlamaterjali otsimas ei käi, aga uusi sorte lisandub aeg-ajalt ikka ning päris paljudega on Helju saanud ka vahetuskaupa teha.
Aeg-ajalt läheb mõni sort välja ja praegugi on tal mureks topeltõitega tõrvalille väljaminek. See kaunis lill ilmestas kiviktaimlat päris pikalt, aga nüüdseks on selle asukoht tühi. Siinkohal pöördubki Helju palvega kõigi poole, et kui kellelgi on talle topelt-tõrvalille pakkuda, andke endast märku. Mõne lillega on aga hoopis teistpidi. Jaapani ülane näiteks ajab end igale poole, ka sinna, kus ta soovitud ei ole, ning väga raske on temast võitu saada.
Kiviktaimla toob Heljule aeg-ajalt ka muret. Ikka juhtub, et üht-teist viiakse sealt ära ja on tulnud ette rüüstamistki, kord kisti näiteks välja ja loobiti laiali päris palju lillesibulaid. Aga rõõmu on ikka alati rohkem!
Kiviktaimla korrashoidmiseks on tal kujunenud oma põhimoodused. Kogu kiviktaimla mullastik ja kõik kivide vahed on tal rohitud täielikult umbrohuvahaks ning kõik lisatavad juurikad on seda samuti. Probleemiks on ainult võilill, mis tuulega ikka aeg-ajal levib ja asub kohe kiiresti jõudu koguma. Võilille vastu on põhiliseks abimeheks terava otsaga nuga, mis tal päevast päeva kivide vahel käigus on.
Helju on oma olemuselt suur korraarmastaja ja teeb oma tööd imetlusväärse järjekindlusega. Ka oma aiamaa hoiab ta ülimas korras, vahetevahel kitkub naabritegi peenraid, et takistada võilille levikut oma peenardele ja kiviktaimlale.
Peale Renne teel asuva kiviktaimla on Helju Nurk mitmete inimeste palvetele vastu tulnud ja rajanud päris mitmel korral Väike-Maarjasse veel teisigi kiviktaimlaid. Nende korrashoidmine nõuab aga teadagi eriliselt suur pühendumust ning kahjuks peab tõdema, et ükski neist pole ajale vastu pidanud ega tänaseni säilinud. Seda enam väärib tunnustust ja esiletoomist Helju Nurga kiviktaimla Renne teel.
Helju Nurga teine suur pühendumus on 3 ha suurune kunagi tema kodutalule kuulunud metsamaa Liivakülas. Sellest on Helju kujundanud lausa park-metsa. Iga väiksemgi prahiraas saab seal koristatud. Tormides murdunud puudest järele jäänud kännud on ta ise kõik korrast labida ja kangi toel välja juurinud, osad neist on põletatud, osad alles ootavad lõkkesse panekut. Tormides murdunud puude asemele on ta istutanud uued. Noor mets on kosumas ja kõikjal peale kasvamas. 2 ha sellest alast on ta tarastanud aiaga, ühe hektari jagu aiaehitust ootab veel ees. Ka vajalikud aia parandustööd võtab ta ise ette.
Metsa suundudes ei saa Helju tee äärtes olevast prügistki niisama mööda minna, mis vähegi kannatab lõkkesse panna, selle ta ka üles korjab ja kaasa viib.
Lisaks juba korrastatud metsatükile ootab Kiltsi lossi taga veel ligi hektarisuurune kaasik, kuhu Helju pole oma töödega seni veel jõudnud, aga plaanis on seda korrastada küll.
Kevadest sügiseni on Helju tööpäevad väga pikad. Hommikul kella viiest on ta jalul ning toimetab hilisõhtuni. Ja seda kõike 76-aastasena - imetlusväärne! Küllap on selle energia ja teotahte alged seotud ka Helju varasema suure sportliku harrastuse - võrkpalliga. 15-aastaselt oli ta enda teada juba päris kõva mängija ning suutis meestega kõrvu nagu võrdne võrdsetega palliplatsil kaasa lüüa. Võrkpallimängudes oli ta tegija veel 46-aastaseltki.
Jalgratas on Heljul peamiseks liiklusvahendiks. Kolm jalgratast on tal nende aastakümnetega läbi sõidetud, neljas on käigus.
Talvisel ajal on Helju Nurga suureks hobiks ristsõnade lahendamine. Aastatega on ta täis kirjutanud 115 vihikut neid küsimusi-vastuseid, mida kohe ei ole teadnud ja mida on tulnud kusagilt otsida ning omale selgeks teha.
Need vihikud on tal tihti kasutuses ja mitmed juba nii läbi kulunud, et on tulnud lausa ümber kirjutada. Naabridki varustavad teda tihtipeale lahendamist vajavate ristsõnadega. Eks suur lugemine ja ristsõnade lahendamine ole ka silmadele oma jälje jätnud. Aga Helju ei kurda, silmatilkadest on tihtipeale abi olnud ning suvel saavad silmad puhkust ja taastumisaega küllaga.
Küsimusele, et kas tervis nii suurele töökoormusele ikka vastu peab, vastas Helju optimistlikult: „Kiviktaimla hooldamine ja metsatööd ning jalgrattaga sõitmine mulle just tervist ja elujõudu annavadki. Väsimust ma ei tunne. Loodus aitab elada."
Valla Kauni Kodu konkursi hindamiskomisjon esitas 2012. aastal Helju Nurga rajatud ja hooldatud kiviktaimla vallavalitsusele tunnustamiseks.
Komisjoni protokollis seisab: „Helju Nurk rajas 25 aastat tagasi Väike-Maarjasse Renne teele ühi s a iamaade kõrvale kiviktaimla.
Esialgu oli kiviktaimla rajamise eesmärgiks, et olemasolevast kivihunnikust, kuhu oli kuhjatud ka aiamaade sodi, ei tekiks uut prügimäge. Helju Nurk hoiab seda maa-ala tänini korras, maa-ala, mis õigupoolest ei ole tema oma ja mida ta ei näe isegi oma koduaknast. Aga kiviktaimla on väga hästi hooldatud ja kauni kujundusega ning ilmestab Väike-Maarja aleviku üht nurgakest." Kauni Kodu konkursi komisjoni soovitusel esitas vallavalitsus Helju Nurga ka maakondliku tunnustuse saamiseks.
Valla keskkonnanõunik Leie Nõmmiste, kes on oma töös Helju Nurgaga mitmeti kokku puutunud, iseloomustab teda ja tema tegemisi ainult ülivõrdes:
„Helju Nurk on soe, lahke ja väga töökas inimene. Minule on Helju suureks eeskujuks oma töökuse ja sihikindluse poolest. Tunnen Heljut ajast kui Väike-Maarja vallavalitsusse tööle tulin. Minule, kui verivärskele koolilõpetanud aednikule, näidati ühe esimese objektina Helju Nurga poolt rajatud kiviktaimlat Renne teel. Mäletan, et esmalt ma ei uskunud, et üks inimene võib nii suure kiviktaimla üksi rajada ja selle eest ka ÜKSI aastast aastasse hoolt kanda. Mõtlesin, et küll tal on mingi seltskond/meeskond, kes tal aitab seda suurt, kaunist ja umbrohuvaba kiviktaimlat üleval pidada. Täna, Heljut veidi lähemalt tundma õppinud, saan täiesti aru, niisugune inimene nagu Helju ongi võimeline selliseid suuri asju üksinda tegema. Kui kevad saabub ja aednikule iseloomulik ärevus põue poeb, siis tean, et ka Helju süda hakkab kiiremini tööle. Peale selle, et tal on oma aiamaa ja kõigile silmailu pakkuv kiviktaimla Renne teel, on tal ka oma metsamaa Liivakülas. Tema metsamaad on muidugi raske metsaks nimetada, õigem ikka hooldatud pargiks, mis on aiaga piiratud ja kus ei vedele ühtegi kuivanud puuoksakestki, rääkimata kuivanud puudest ja võsast. Ta teeb seda rasket metsatööd südamega ja ennastunustavalt. Heljuga vesteldes ei ole ma kordagi kuulnud teda virisemas või kurtmas, et keegi teda ei aita ega toeta. Kogu aeg on tal siht silme ees ja uued tegemised vajavad teostamist, kas vajavad kiviktaimlas lilled vahetamist või metsas aed parandamist. Arvan, et Helju töökus ja elutahe on austust ja tunnustust vääriv".
Kevad on tõenäoliselt kohe-kohe tulekul ning Helju mõtted rändavad juba suviste tegemiste ja rõõmude juurde.
Aitäh, Helju Nurk, selle nautimisväärse silmailu loomise eest ning jätku tervisele, jõule ja tegutsemistahtele!
