Herman Kelomees: Erakond 2.0
ERSP 25. aastapäevaüritusel möönis Tunne Kelam, et praegu on erakond muutunud sõimusõnaks, kuigi veerand sajandit tagasi oli selle loomine unelm. 20. augustil 1988 asutatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei on minust vaid 17 päeva noorem. Minu teadlikus mälus pole otseseid kokkupuuteid Nõukogude võimuga peale tankide itta voorimisele tunnistajaks olemise. Ma ei oska öelda, kas oleksin inimesena erinev, kui poleks saanud terve elu vabas ühiskonnas kasvada ja elada. Võrdlusmoment õnneks puudub.
Demograafias käsitletakse kahtkümmet viit aastat generatsioonina. Seega saan öelda, et sündima on hakanud minust järgmine põlvkond. Nemad saabuvad juba läänemaailma integreeritud ning veerandsaja aasta taguse ajaga võrreldes oluliselt vabamasse, jõukamasse ja suuremate võimalustega ühiskonda. Loodetavasti ei saa nende teadlikus mälus olema otseseid kokkupuuteid praeguse aja parteisüsteemiga.
ERSP loomine 25 aastat tagasi tähistas hetke, mil Eestis tekkis valitsevast võimust sõltumatu poliitiline organisatsioon. Tänaseks on tekkinud poliitilisest organisatsioonidest sõltumatu ühiskondlik organiseeritus - vabakond. Kodanikke koondavad ühingud ja seltsid on viimastel aastatel üha hoogsamalt trummi põristanud. Rahvakogu ja Arvamusfestival on selle protsessi tänavused märkimisväärsemad sümptomid.
Üha raskemaks muutub vabakonna ning selle osiste arvamuse marginaliseerimine. See muutuks veel raskemaks juhul, kui rohkem kodanikke otsustaks endale oluliste küsimuste eest seista ning vastavatesse vabaühendustesse kuuluda, panustades nii liikmemaksu, vabatahtliku töö kui ka mõttejõuga.
Samuti peab vabakond end jõulisemalt kehtestama, eriti valimiste eel. Ühingud ja seltsid võiks küsida kõigilt valimisnimekirjadelt seisukohad endale oluliste küsimuste kohta ning edastada vastused oma liikmeskonnale - et nad teaks valiku tegemisel neid arvesse võtta. Paiguti seda ka praktiseeritakse, ent enamasti jäetakse usaldamatusest või lootusetusest nii toimimata. Nii oleks igal valimislubadusel oma valvurite meeskond ning tekiks hea alus parteide ja vabakonna vaheliseks edaspidiseks dialoogiks. Mõttetu ja jätkusuutmatu on minna valimistelt valimistele nende kahe kodanikuühiskonna lahutamatu osa vastandumise foonis.
Erakondi tuleb sundida rakendama enda ressursse vabaühenduste poolehoiu võitmisele. Selleks peavad vabaühendused töötama selle nimel, et nende soovide teostamiseks vajalik teadmistepagas ning lahendused saaks võimalikult suurel määral vabakondlaste endi poolt pakutud. Lihtsalt nõudmiste esitamist ei peagi poliitik tõsiselt võtma.
Parteid ei ole kuhugi kadumas. Võiksime ju mängida nende ärakaotamist, ent organiseeritud poliitikategemine ja võimuteostus on iga toimiva ühiskonna lahutamatu osa, on siis neid ülesandeid ühiskonna tähtsamates otsustuskogudes täitvate inimkoosluste nimetuseks erakond või midagi muud.
Muutus peab olema sisuline. Tänastest parteidest peavad saama kodanikuühiskonna tahte vahendajad. Vaevalt, et Euroopas oleks tänase päevani tervelt kaksteist monarhiat, kui nad poleks põlvkond põlvkonna haaval leppinud enda mõjuvõimu vähenemisega. Moodustugu ta uutest või muundunud vanadest - ka Eestit on paratamatult ees ootamas erakonnamaastiku uus generatsioon.
