Hiie ajalooveerg: rabad ja ämblikud südames

„Kui ma tahan meenutada mi­dagi ilusat, siis mõtlen raba­dele ja ämblikele," on öelnud bioloog-zooloog ASTA VILBAS­TE (Tuisk), sündinud 5. aprillil 1923. a.Vändras.

Asta oli oma vanemate Linda ja Karl Tuisu ainus laps. Nende ko­dumaja oli tänane Vana tn 42. Isal oli oma töökoda, kus ta tegi mitme­suguseid rauatöid - treis ja keevitas, parandas vanu ja tegi uusi tööriistu. Ema oli kodune. Vändra gümnaa­siumi lõpetas Vilbaste 1942. aastal, ülikooli diplomi sai 1950. Vahe­pealsel sõja ajal oli kantseleiamet­nik, apteegis õpilane, õppis Tallin­na kodumajanduskoolis, mis jäi aga lõpetamata Tallinna pommitamise tõttu, ja proovis ka veidi aega Pär­numaal õpetaja ametit.

Asta iseloomustas neid ame­teid nii: ,,Kantseleiamet õpetas korrektsust ja teenindusvalmidust, apteegitöö täpsust ja enesekontrolli tarkade raamatute kaasabil. Pooleli jäänud kodunduskool jättis teadmi­se, et kodune töö on ka töö." Õppi­des ülikoolis loodusteaduskonnas, töötas ta samal ajal laborandina TA Zooloogia ja Botaanika Uurimis­instituudis. Puukide ja ämblike elu-olu uurimine võimaldas noorel tea­duril läbi käia enamuse Eesti loo­duskaitsealasid, rahmeldada soodes ja rabades. 1956. aastal kaitses ta bioloogias kandidaaditööd, mis kä­sitles puuke. Hiljem pühendus roh­kem ämblike uurimisele. Ta leidis, et puugid kui tuntud parasiidid on haiguste tekitajad, aga ämblikud on nende kõrval päris süütud looma­kesed.

Oma mälestusi kodust ja Vänd­rast meenutab ta oma kirjas 18. apr 1990. a. nii: „Mida andis mul­le kodu? Lihtsa ja kokkuhoidliku elulaadi, huvi looduse vastu ja ko­dupoolse mõistva suhtumise rän­nukirge. Kodust olen kaasa võtnud nädalalõpu küpsetamised. Minu ema, nagu enamus alevi perenaisi, küpsetas laupäeviti pätsisaia või plaadisaia või korbi või piruka. Tähtpäevade puhul küpsetati paks munakook (biskviit). Peenemad ni­kerdamised nagu piparkoogid jm. tulid hiljem. Kõiki samu küpsetisi tegin ka oma perele. Kui mõtlen Vändrale, mõtlen kõigepealt ko­dukaunistamisele. Seda tehti minu nooruses palju ja nüüdki püüavad pilku uute suurte majade muru- ja lilleplatsid. Oma külalistele püüan näidata just neid hoolitsetud aedu ja õiterikkal ajal eriti ilusat kooli õppeaeda.

Vahel läheme „Nabaauku" - minuealiste noorte meelispaika. Kõikjal hooldatud aiakrundid väi­keste aiamajakestega. Aga kõndi­des mööda kitsukest jalgrada, ühel pool traadist aiavõrk, teisel pool kohe-kohe jõe kaldaserv, on mul tunne, et mind on millestki ilma jäetud. Ilma selle rahuliku jõe kalda „eikellegimaast", tema kaldaäärse­test metsatukkadest ja heinamaa­dest, mis varem olid olemas.

Veel mõnikümmend aastat ta­gasi, kui vanemate külastuse ajal tänavat pühkisin, sooviti mulle jõudu. Seda tegid nii tuttavad kui võõrad. See oli ilus komme. Küm­mekond aastat tagasi sama töö te­gemisel kippusin tööleruttajatele jalgu jääma, ei märgatudki mind.

Aeg muudab asulaid ja inimesi. Õnneks on Vändra inimestesse al­les jäänud iseenesest mõistetav abi­valmidus. Mind on aidatud siis, kui hingel oli raske, ja ka siis, kui jõust ja oskusest tuli puudus."

2006. aastal kolis Asta Tartust tagasi oma lapsepõlvemaale. Kui 2009. a. valmis uus hooldekodu, sai selles majas üks tuba ka tema uueks koduks. Asta sai seal olla vaid pool aastat... 2010.a. 25. aprillini ...