Hiirekese mängutuba kunagises jahuveskis
Kahel päeval nädalas on Hiirekese mängutuba väikeste laste ja emade päralt. Sel ajal võivad siia tulla mängima kõik, kes soovivad, ja mingit tasu selle eest maksma ei pea. Neid kooskäimisi toetab linn.
Hiirekese mängutoa üks loojaid Anneli Pärlin väidab, et paljud emad tulevad siia mitte lapse, vaid enda pärast. „Lasteaias veel mittekäiv laps mänguseltsilist nii väga ei vaja, küll aga vajab teiste omasuguste seltsi kodus olev ema. Meie majas käib koos üks huvitav grupp emmesid oma lastega, kes nimetavad enda ühendust Sügislapsed 2010. See ühendus sündis Facebooki suhtlusvõrgustikus ja ma usun, et õige pea liidab see mitte ainult vanemaid, vaid ka nende lapsi. Mis peamine, internetisuhtlusest on saanud pärissuhtlus."
Mittetulundusühing Hiirekese Mängutuba alustas 2007. aasta sügisel ja selle loojateks on Anneli Pärlin ja Liisi Viigisalu. „Kuna meil omal olid väikesed lapsed, siis nendele mõeldes said loodud ka mängutoad," põhjendavad nad ühingu saamislugu. „Esimesed kolm aastat oli ikka väga raske, eriti rahaliselt. Kiiremini kui kuuga sai ruumides tehtud remont ja muretsetud mänguasjad, sest kohe esimesest päevast tuli hakata maksma üüri. Kõigile, kes on käinud meie mängutuba vaatamas, et ka ise midagi sellist teha, oleme öelnud, et enne mõelge, kas te olete ikka nõus viis aastat tasuta töötama."
Täna kasvab nii Anneli kui ka Liisi peres kolm last. „Meil on nii sattunud, et oleme lapsepuhkusel olnud kordamööda ja vastavalt ka mängutoa töökoormust jaganud," naerab Anneli. „Liisi kolmas laps kasvaski siin mängutoas. Praegu, mil minu väike poeg on aastane, olen ise sagedamini siin. Mängutuba ei ole meile töökoht, see on hobi. Liisi küpsetab koos abikaasaga samas majas asuvas pagaritöökojas leiba ja saia, mina töötan Taani Kultuuri Instituudis."
Mängutoas ei käida ainult mängimas. Oluline osa Hiirekese mängutoa tegevusest on mitmesugused loengud, kursused, treeningud. Kõige populaarsemad on beebi esmaabikursused, lastearst Reet Raukase loengud väikelapse toitumisharjumuste kujundamisest. Menukaks ostus ka jonniloeng sellest, kuidas jonniga toime tulla. „Oleme proovinud ka isasid koos lastega õhtusel ajal mängutuppa saada, et emad saaksid puhata," räägib Liisi. „Vello Vaher nad paar korda välja meelitas ja õpetas isadele lastega võimlemist, kuid ilmselt tööl käivad isad nii väga omavahelist suhtlemist ei vaja."
„Meid Liisiga tegelikult mängutoas iga päev ei näegi, sest ühtegi ringi me ei juhenda," lisab Anneli. „Meie ringide tegevust hoiavad käigus väga toredad ja asjalikud inimesed, kes on aja jooksul mängutoa ümber koondunud ja kes teevad seda tööd suure pühendumisega - loovustundide juht ja Nutikate Emade Klubi korraldaja Riine Plees, MTÜ Kollane Pardike beebivõimlemise juhendajad Evelin Merila ja Liisa Mikk ning MTÜ Kundalini joogatreener Siiri Tibbing. Ka mängimise ajal ei ole meid alati kohapeal. Kooskäivad emad on juba omad ja hoiavad seda kohta."
Küsimusele, kust sai Hiirekese mängutuba oma nime, vastas Anneli: „See oli lahe lugu. Kui me ühingut looma hakkasime, mõtlesime erinevaid nimesid, aga kõik Lepatriinud, Karumõmmid jms olid juba kuskil olemas. Ega me ometi hiirekest ei pane, arutlesime isekeskis ja siis leidsime, et miks ka mitte. Nii jäigi."
Päris hiiri pole nelja aasta jooksul majas nähtud, aga valvas tuleb selles suhtes olla. Vanad hooned Haapsalu maantee ja raudteejaama vahel, kus kunagi asus ketrustsehh ja jahuveski, võiksid närilisi ligi meelitada küll. Nime poolest sobib Hiirekese mängutuba vanasse paekivihoonesse, kuid lapsi arvestades võiks nende päralt olla hoopis avaramad ja valgemad ruumid. Praegune mängutuba on juba ammu kitsaks jäänud.
