Hillar Kasu on kui hea aednik, kelle käe all kõik, mis kord kasvama pandud, head vilja kannab.

Kehaline kasvatus on aine, kus laps võib saada häid emotsioone, aga ta võib kehalisi norme taga ajades saada ka põlguse kehalise liigutamise vastu pikaks ajaks. Kuidas oled suutnud lastesse spordihuvi süstida ja säilitada?

Olen 13 aastat Simuna Koolis töötanud. Pole suutnud õpilasi kehalist kasvatust põlgama panna. Õpilased käivad tunnis meelsasti. Kolm-neli on neid, peamiselt vanemates klassides, kellele ei meeldi kehaline kasvatus. Põhjuseks pole mitte kehalise võimekuse puudumine, vaid välised tegurid, näiteks sõbrad, kes mingit arvamust kujundavad. Põhikooli osas on eriti tüdrukutel üks hull negatiivselt mõjuv faktor - kambavaim.

Kehaline kasvatus on võitnud ka sellest, et kehalises kasvatuses on mindud soovitusliku hindamise teed, ei ole enam jäiku norme, vaadatakse lapse arengut. Igal õppijal on olemas kehalised võimed. Igale lapsele kehtestatakse omad normid. Kasutan teatud piire, muidu läheb liiga lihtsaks.

Võib-olla 6-7 lapsel on probleem, ülejäänud on suutelised norme täitma.

Annan lastele võimaluse harjutada saalis ka pärast tunde. Ma ju ei saa kitse koju kaasa anda, et harjutage kodus! Kõik hüppasid üle kitse, iseasi, mis kõrguses nad seda tegid.

Lastele meeldib see ja peabki meeldima. Koolis on niigi liiga palju negatiivset, raskeid võõrkeelte ja matemaatikatunde. Positiivsed ained peaksid olema tööõpetus, laulmine, joonistamine, kehalise kasvatus - ained, kus laps saab end väljendada.

Kuidas on laste spordihuvi ajas muutunud?

Viimaste aastatega on muutunud küll. Juurde on tulnud neid asju, mis muudavad lapsed väheaktiivseks: arvuti, buss toob ja viib, rattaga enam ei sõideta. See väljendub ka kehalise võimekuse testides. Vahe mittetreenivate ja treenivate laste vahel süveneb aasta aastalt, varem nii suurt vahet ei olnud.

Mida suuremaks laps saab, seda vähem ta liigub.

Kuidas Sa jõudsid kooli ja sporditöötaja ameti juurde?

Minu sporditee algas 1976. aastal, kui asusin Simuna sovhoosi spordimetoodikuks. Diplomi järgi olen agronoom. Tegin seda tööd ühiskondlikus korras, agronoomi töö kõrvalt.

Spordi vastu olen kogu aeg huvi tundnud ja ise sporti teinud, ehkki mitte kõrgel tasemel. Eriti meeldivad pallimängud: võrkpall, korvpall, lauamängud. Oma tugevaks küljeks pean organisaatorivõimeid, võistluste korraldamist ja muud sellist.

Olen alles viimased 13 aastat õiget tööd teinud, varasemad 25 aastat olin vale töö peal. Praegu käivad mul töö ja hobi käsikäes.

Kaheksanda klassi lõpus, kui tuli elukutse peale mõtelda, siis selles vanuses pole noorel seda õiget teadlikkust, mis talle sobib või ei sobi.

70ndate lõpus lasteaiajuhataja ütles mulle, et sina pead hakkama laste seas tööle, su hing on selline.

Kui kool hakkas peale, selgus, et vaja on kehalise kasvatuse õpetajat, tehti pakkumine. Võtsin vastu ega ole kahetsenud. Läbisin pikaajalise ümberõppe tolleaegses Pedagoogilise Instituudi juures, kus sain kehalise kasvatuse õpetaja kutse, lisaks veel arvukalt täiendkursusi.

Saan aru, et õpetaja amet on raske amet. Pole nii, et tuled ja teed tunni ära. Ehkki tunde oli vähe, olin neljapäevaks täitsa tühi. Ehk olen tänaseks suutnud tõestada.

Praegu, kui liitklasse on palju ja lapsi vähem, olen jäänud ainsaks kehalise kasvatuse õpetajaks koolis.

Panin põllumehe ameti maha, kui 1998.aastal hakkas Simuna spordihoone valmis saama ja tulin valda tööle. Minu ülesanne oli tookord spordihoone komplekteerimine spordiinventariga. Veebruaris asusin tööle, jaaniks, kui tuli spordihoone avamine, oli spordihoone sisustatud. Praegune põhitöökoht ongi olla spordihoone juhataja.

Sa tegeled lisaks spordihoone juhatamisele ja tundide andmisele ka koolispordiga. Saaks ka lihtsamalt?

Traditsioonide loomine on tähtis. See, et lapsed trennis käivad, näitab, et sport meeldib neile. 67 lapsest käivad teadlikult trennis 25. Lapsi toobki rohkem spordi juurde ringide töö. Ringe on ka hea teha, sest sinna tulevad need, kes tahavad sporti teha. Mulle meeldib, kui lapsed tulevad trenni silmad säramas ja uurivad, millal võistlema saab.

Meil on välja panna kolm korvpallivõistkonda. Korvpallitraditsioon on meil kõva. Veel käime väljas lisaks korvpallile kergejõustikus, murdmaajooksus, rahvastepallis.

Enamik võistlusi peetakse Rakveres. Sinna on Simunast ikkagi 45 kilomeetrit ja pikad vahemaad teevad osavõtmise kulukaks. Tuleb organiseerida, kombineerida, et ikka saaks osa võtta.

Et meie paremad lapsed saaksid teiste parematega mängida, siis olen võimaldanud meie lastel mängida ka teistes klubides, näiteks sPORTKUNDAs, Rakveres, Järvamaal, Ida-Virumaal. Selliste võimaluste loomiseks tuleb organiseerida transporti, kõigil vanematel pole ka vahendeid toetada. Tänu võistlemisele teistes klubides on meie lapsed tulnud vabariigi meistriteks, nad on toonud koju 15 noortemedalit. See on must töö, mida keegi ei näe, aga ilma selleta oleks meie laste spordimeisterlikkus madalam, võistluskalender oluliselt vaesem.

Mida koolisport annab koolile?

Ühe väikese koha ja kooli jaoks on sport oluline väljund, võimalus teistest eristuda. Uhtna kool on tänu kehalise kasvatuse õpetajale Jüri Kruusile suusatamise nägu, Riho Mäe tegi Tudu koolist maadluskooli, meie siin oleme korvpallinäoga.

Mida tugevamini on kool spordis esindatud, seda rohkem tahab lapsi juurde tulla. Meie fenomen on see, et oleme esindatud nii tüdrukute kui poiste korvpallis. Enamik treenereid treenib ainult poistega, meil on ka tüdrukud.

Kasvatan lisaks mängijatele ka kohtunikke.

Koolispordi abiga on lastel huvi kehalise kasvatuse vastu ka suurem.

Simuna jaoks on spordihoone midagi palju enamat kui mõne teisele kohale - see on aleviku süda, kus tuksub vilgas spordielu.

Spordihoone valmimise järel kasvas spordihuvi lastes hüppeliselt ja see väljendus ka tulemustes. Aastatel 2003-2004 võitsime maakonnas kõik esikohad. Kuues kategoorias võitsime nii tüdrukute kui poiste arvestuses, ka võitsime kihelkonna meistrivõistlused korvpallis. Eraldi kaubamärk on Simuna korvpall - see tähendab Simuna Ivax I ja II, Simuna Artistoni, Määri küla ja Simuna veteranide võistkonda ning kolme kooli võistkonda: üks tüdrukte ja kaht poiste oma.

Nii omaaegne Avanduse vald, mille alla Simuna kuulus, kui ka praegune Väike-Maarja vald ja ka kool on sporditegemist soosinud, toetanud transpordi ja muuga. Praegu masu on pannud piirid.

13 aastat tagasi oli Simuna spordihoone saal väga heal tasemel terves Eestis ja siin peeti palju võistlusi. Nüüd on teised spordisaalid meist mööda läinud.

2010.aastal on meie saalis veel 35 mängu, mida on tulnud organiseerida.

Lisaks kõigele eelnevale organiseerid Sa suveul ka spordilaagreid. Millal Sa puhkad?

Spordilaagreid teen peamiselt suvel, oma puhkuseajast. Mulle meeldib kodus olla.

Laagripäevi tuli sel aastal kokku 40. Laagrite korraldamine on üks väljundeid nii spordihoonele kui ka koolile. Laagreid saab teha siis, kui kohalik rahvas teeb sporti väljas. Kui kohalik rahvas sisehooajal saalist ära ajada, siis nad võõrduvad spordist.

Olen teinud laagreid ka oma  konkurentidele Imaverest, Järvamaalt, muidu lapsed ei arene.

Ka oma lapsed saavad laagreid, ehkki nüüd masu ajal vähem. Olen teinud neile siinsamas laagreid, tuleb odavam.

Alates 2002.a on Simunas ka spordiklubi, olen selle juhatuse liige, tegelen paberimajandusega. Lubasin olla niikaua, kuni leitakse etteotsa noor juht. Seni pole leitud.

1999.a algatasime Simuna kihelkonna mängud, jagamise omavahel alad. Toonane koolijuht Anton Leichter toetas sporti kõvasti. Näiteks murdmaajooksus Rakkes osales 150-200 last. Kergejõustikus on olnud pool meie kooli võistlemas. Olen seda meelt, et kihelkonnasport peab jääma.

Teeme veel Simuna-Laekvere rahvajooksu, tahaks teha ka jalgpalli.

Mul on üks unistus: saada siia kunagi väliskorvpalliväljak. Ühe projekti koostasime koos Artistoniga, aga see kukkus läbi. Aga küll me oma väljaku ka ükskord saame.

Milline on Simuna spordiedu valem?

Heade tulemuste saavutamise valem on: valla ja kooli toetus ja usaldus pluss head toetajad ja üks hull eesotsas, kes asja veab!

Kui suudad ka ringe teha, kui toetab vald ja kool ja lapsevanem, siis võib saada väga häid tulemusi.

Simuna korvpallil on vedanud, sporti toetavad ettevõtjad Margo Klaasmägi, Gustav Põldmaa, Hans Kruusamägi, Väino Haiba. Kui Hans Kruusamägi tegi oma võistkonnale ühtse vormi, siis laskis lastele ka teha. Küll siis oli lastel uhke minna platsile oma särkidega! Just äsja saime oma võistkonnale taas uue spordivormi, sel pole veel numbreidki peal. Ilma ühtse vormita välja minna ei saa.

Ja Sinu kui spordiaedniku valem?

Mulle meeldib seda tööd teha, kahjuks liiga hilja jõudsin selle peale.

Mul on kodus kolm tüdrukut - nüüd juba suured, nad on küsinud minult, et miks sa meie ajal seda tööd ei teinud. Mul on hea mõistev abikaasa. Mulle meeldib kodus olla.

Ennast hoian vormis sellega, kui saan koolikeskkonnast välja, osalen valla meistrivõistlustel, teen mälumängu. Suvel nokitsen maasikapeenardel.

______________________________

Hillar Kasu: õpilaste saavutusi viimasel ajal

Käesoleval õppeaastal kuulub õp. Kasu kasvandik Ellen-Anett Põldmaa Eesti noortekoondisse. Varem on olnud Eesti noortekoondises Kaspar Põldmaa ja Karl Vimberg.

Sel hooajal tulid tüdrukute C ja B vanuseklassi võistkonnad maakonna koolide meistriks, noormeeste vanuseklassis C vanuseklassis 3. koht ja B vanuseklassis 4.koht. Maakonna põhikoolide korvpallis saavutasid tüdrukute võistkond esikoha ja noormeeste võistkond 2.koha.

Kergejõustikus: Simuna noormeeste C vanuseklassi võistkond võitis maakonnas kergejõustiku neljavõistluses esikoha, maakonna meistriks oma vanuseklassis tuli 500 m jooksukrossis Kaspar Kukk.

Teised Hillar Kasust:

Direktor Ain Lembavere: Õpetaja kasu tunnid on laste hulgas oodatud. Ta oskab kuulata õpilaste probleeme ja suudab leida lahendusi. Kehalise kasvatuse tunni lahutamatuks osaks on ka õpetaja mõnus huumorisoon, mis kahtlemata lähendab teda õpilastele.

Simuna kooli võimla on paik, kus kohtuvad nii noored kui vanad, praegused ja endised õpilased.

Ta ei pelga vaeva õpilaste viimisel võistlustele, turniiridele, laagritesse. Alati võtab ta heameelega vastutuse enda õlule.

Spordilembene valla vanemökonomist Indrek Kesküla: Hillar Kasu on õige mees õiges kohas!