Hõbejuukse tegemised: külastasime üle paljude aastate Siguldat
Sigulda piirkond on osa Sigulda rahvuspargist, mis moodustati 1973. a. Suurim osa pargist asub Gauja jõe ürgorus, kus ammustel aegadel olid liivlaste asualad. Vaatasime üle Turaida muuseumi, Sigulda keskaegse linnuse, Sigulda uue lossi, kuulasime legendi Turaida Roosist ja käisime Gutmani koopas, kust sai see kurb legend alguse.
Kahjuks meie külaskäik ei meeldinud sugugi kohalikule ilmataadile, kogu meie ettevõtmine toimus lakkamatus vihmasajus. Selle tõttu ei saanud me minna ühelegi matkarajale, mis olid libedad ja porised. Päeva tippsündmus oli sõit funikulööril üle Gauja. Teekonna pikkus oli 1060 m ja kulges 40 m kõrgusel jõe kohal. Giid manitses, et nõrganärvilised võivad bussiga ette sõita. Meie hulgas selliseid ei leidunud.
Suveniirimüüjaid oli rohkelt kõikjal rikkaliku valikuga. Mainimata ei saa jätta kuulsaid Sigulda keppe, mida pidavat valmistatama juba üle 200 aasta. Kui kunagi aastate eest sai suveniiriks kaasa ostetud üks väike kepike, siis nüüd mõnigi meie hulgast soetas endale tõsise toeka saua. Mis parata, eluga peab kaasa minema.
Sügis on saagi salvekorjamise aeg. Et oleks mida korjata, tuleb kevadel varakult alustada kündmise, kaevamise, väetamise ja külvamisega. Kogu suve väsimatult umbrohtu hävitada, siis on loota sügiseks rikkalikku saaki. 21. augustil kogunesime, et muljeid vahetada, saagiga uhkustada ja mis põhiline, saaki maitsta. Asjast ette rutates peab ütlema, et hästi maitsesid soolaga keedetud oad ja põldoad, praetud kabatšok, kohupiimakook, pitsa ja kõik muu, mida oli rikkalikult kohale toodud.
Enne kui saime lauda istuda saabusid ootamatud üllatuskülalised vallast. Ehmunud küsimusele, et kes neid kutsus, sain vastuse, et ei olegi keegi kutsunud, teade oli ju väljas. Muidugi kasutasime siis juhust ning küsisime ühte ja teist.
Vallavanem uuris meie meelestatust ümberkolimise ja valdade ühinemise kohta. Ammendava selgituse andis ta elektrituru avanemise kohta, selle olemusest ning kuidas ta toimima hakkab.
Sotsiaalnõunikku usutledes saime teada, et selles vallas midagi uut ei ole. Valla kulul lubati läbi viia täiskasvanute õppepäev. Asi seegi.
Eks meid ootamatult inspekteerimas käidi. Peale üllatuskülaliste lahkumist selgus, et meil on veel varuks meeldivaid sügisande, mille mekkimine värskendas vaimu ja tõstis tuju.
See meeldiv tegevus pani meie koosviibimisele punkti.
Et külastada lähiminevikus avatud huviväärsusi, sõitsime oma kulu ja kirjadega 8-ndal septembril Tallinna.
Alustasime Eesti Meremuuseumi Lennusadamast, mis on avatud 11. maist sel aastal. Lennusadama angaarid ehitati I maailmasõja ajal vesilennukite koduks. Nad olid tol ajal ja on ka praegu ehituskunsti ja insenerimõtte ime.
Ma ei oska neid kirjeldada, seda tuleb minna ise vaatama. Lakke kinnitatud vesilennuk oli ühe nutika ja osavate kätega mehe ehitatud, sest teada olevalt ei ole neist ühtegi meie ajani säilinud.
80 aastane allveelaev Lembit, paadid, jahid, poid, miinid aitavad mõista osakest meie mereajaloost. Need ei ole väga kauged ajad, mida nad meieni toovad, kõigest sajandivanune aeg, reaalne ja konkreetne. Uudistasime jäämurdjat Suur Tõll, kaile tõstetud ja vees ulpivaid muuseumi laevu.
Jalutasime mööda merekindlusest ja hilisemast Patarei vanglast. Mõne otstarbe minetanud ja oma aja ära elanud asja võiks küll maapealt ära kaotada. Meil miskipärast kohutavalt armastatakse ikka ja jälle eksponeerida viletsust, vaeva ja ängi.
Jalutasime kultuurikilomeetri lõpuni, istusime bussi ja sõitsime Teletorni uudistama. Teletorn taasavati selle aasta 2. aprillil. Lift viis meid 314 m kõrguse torni 170 m asuva vaateplatvormile 49 sekundiga.
Siit avanev vaade on ainukordne maale, merele, Tallinna linnale. 21 korrusel asuvas kohvikus jõime kohvi. Julgemad proovisid väljuda ka välisterassile, tuul oli kohutav.
Meie sõit läks igati korda, oli tore ja muljeterikas laupäev.
