Humoorikas mälestus: kuidas ma valimistel agitaatoriks olin
Mäletan, et kunagi oli see valituile palju lihtsam. Nende eest tegid selle „kampaanja” ära agitaatorid, et kandidaat saaks rahulikult tegeleda oma tööga. Teda käidi küll töökohal ajalehtede jaoks pildistamas ja võeti ka intervjuusid, vahel käis ta valijatega kohtumas, see oli ka kõik. Tegeliku suurema töö pidid ära tegema agitaatorid.
Agitaatoritele anti kätte kindel rajoon, kus nad pidid kõik valimisealised isikud kirja panema, nendega vestlema ja tutvustama neile kandidaati, kelle poolt nad hääletama pidid, ükskõik kuhu teda siis valiti – kas üleliidulisse saadikute nõukokku, rahvasaadikuks Toompeale, või siis kohaliku rajooni, linna, või küla nõukokku. Et agitaatoritel lihtsam oleks, sest ka nemad pidid seda tööd oma töö kõrvalt, vabal ajal ja tasuta tegema, siis anti valimiskomisjoni poolt neile juba valijate nimekirjad kätte, mis tuli majast majja käies üle kontrollida. Aga siiski ei soovinud keegi vabatahtlikult agitaator olla, sest valimispäeval pidid vastutama, et sinu nimekirja valijad ikka enne lõunat valimas käiksid. Mida varem nad valisid, seda kiiremini pääses agitaator koju. Neid, kes lõunaks polnud hääletamas käinud, pidi agitaator minema vaatama, miks pole veel valimisjaoskonda ilmutud.
Minagi olen pidanud olema agitaator. Maja, mille elanikud tuli üle kontrollida, nendega vestelda ja küsimustele vastata oli vana Volta tehase tööliste elamu. Korter koosnes „säärvandiga toast”, uksest sisenedes sattusid kõigepealt kööki. Maja oli kahekorruseline ja kahe kuiva kemmerguga – üks alumisel, teine ülemisel korrusel ja lõhna järgi võis need kiiresti üles leida. Mõlemal korrusel oli 10 korterit.
Koputasin esimese korteri uksele, kuid sealt ei vastatud, vaid kohe avanesid naaberkorterite uksed. Mind kui võõrast vaadati umbusklikult, teretasin neid viisakalt ning ütlesin, mis asja ma majas ajan. Palusin koridori tulnuil kohe oma korterites elavad isikud ette lugeda, et saaksin nimekirja nende nimede taga linnukese teha. Oli neid, kes tulid ise nimekirja vaatama, et kas kõik on õige. Mõni saatis mind kohe sinna, kust ei paista ega parane, kuid ma ei reageerinud sellele, vaid palusin neilgi mõelda, millised soovid peaksin saadikukandidaadile edasi ütlema. Sain teada, millises korteris kedagi kodus pole, kuid nimed loeti ette ja ma sain kenasti linnukesed paika panna. Esimeste korteritega sain ruttu hakkama, mulle head koputamist soovides kadusid kõik oma uste taha.
Ühele uksele koputamine võttis eriti palju aega, sest seest polnud kuulda mingit vastust. Mulle tuli jälle appi naaber, kes võttis korteri ukse tagant roika ja hakkas sellega ust taguma, ise seletades, et seal elab peaaegu kurt mammi ja temaga tuleb kõvasti rääkida. Uksepinnalt oli näha, et ust ei nüpeldatud esimene kord. Peagi prõmmiti ka seestpoolt, mis tähendas, et pärismaalaste „tamm-tammi tagumine” oli oma eesmärgi täitnud. Kohe krigises ka võti lukuaugus, uks avanes, ja mind paluti sisse astuda. Küsisin hästi kõva häälega, mis on mammi nimi. Pidin küsimust kaks korda korda-ma ja siis sain vastuse: „Sepa Hansu Liisu“.
Perekonnanime Sepp ma oma nimekirjas ei leidnud. Hõikasin uuesti, et kuidas see nimi oli. Memmeke sai aru, et olen võõras, ja sellepärast ma tema õiget nime ei tea. Ta seletas, et tema isa Hans oli vabrikus sepp ning tema nimi on Eliisabeth. Küsisin, et kas sellel Hansul teist nime ka oli. Oli olnud küll, kuid tema on ikka korralikult laulatatud naine, mis sellest, et lesk, ja kannab oma abikaasa nime. Vaatasin nimekirjast järgi, ja leidsingi eesnime järgi ka perekonnanime. Seda ma uuesti üle küsima ei hakanud, sest mammi hakkas mulle kui külalisele teed lauale seadma. Ütlesin, et tänan teda väga tee eest, kuid mul on väga kiire, surusin hüvastijätuks ta kondist kätt ja lahkusin.
Järgmisse korterisse mind sisse ei lastud, vaid üks mukitud tegelane Oskar Lutsu „Tagahoovist” tuli minuga kotta vestlema, öeldes, et toas on külalised. Temal oli kohe palju nõuda nii uuelt kandideerijalt kui ka linna täitevkomiteelt. Lubasin tema soovid kõik edasi ütelda. Ta vaatas hoolikalt ise nimekirja, kas tema nimi on ikka olemas, et saaks valima tulla. Oli küll. Lubasin talle, et kui ma tulen nende saadikukandidaadist rääkima, siis vastan ka tema küsimustele. Selg ees, liikusin teisele korrusele viiva trepi poole.
Seal läks mul hästi ruttu, sest oli juba teada, et majja on tulnud „taator” nimesid kontrollima. Küsiti, et mis kellast võib valima minna ja kas sardelli või viinerit ka osta saab. Küsiti veel saia kohta. Ütlesin, et kõik on nii nagu varemgi. Veel paluti mul saadikutele edasi öelda, et kaks kemmergut 20 korteri peale on ikka vähe küll. Eriti hommikul. Mõni kohe istub ja istub, nagu oleks augu külge kinni kasvanud, ega kavatsegi teisi sinna lasta. Panin sellegi palve nende nähes kirja ja ütlesin, et teen ettepaneku vähemalt kahe korteri peale üks kemmerg ehitada. Sellega oldi nõus ja lubati kohe varakult valimas ära käia, peaasi, et kemmerguid juurde tehakse.
Tulin majast välja ja mõtlesin, et küll oleks hea, kui ma järgmisel aastal ei pea sinna majja agitaatoriks minema ja aru andma, miks 20 korteri peale ikka veel ainult kaks kemmergut on.
