Homme sõidan! Minu käest on korduvalt küsitud, kust ma sain sellise mõtte, reisida Uazikuga Venemaale. Noorukina lugesin ma reisikirja „Autoga Jakutskist Moskvasse" - kaks Moskva inseneri otsustasid aastal 1965 Moskvits 402-l matkata Jakutskist Moskvasse.

See oli aeg, kui Venemaal teid õieti veel ei olnudki, auto oli kehvakene, tagavaraosi ei olnud, rehve samuti. Alateadvusse raamat mingi jälje jättis. Aega on läinud palju, küll on mind seganud masu, hea jutuga remondimehed, tänaseks aga olen nii kaugel, et olen selliseks pikaks sõiduks valmis. Planeerin sõita mitte ainult Vladivostokki, vaid kaugemalegi, ka tagasi arvan jõudvat oma isikliku Uazikuga.

Tähtsaim mineku põhjus on siiski asjaolu, et 1906. aastal asus Eestist Vladivostokki elama ja töötama minu vanaisa Juhan. 1923. aastal sündis perre minu isa, 18-aastase noormehena mobiliseeriti ta sõjaväkke, sõja lõppedes jäi ta Eestisse. Tahan näha seda tõotatud maad, kuhu asusid elama tuhanded eestlased, teiste hulgas ka minu esivanemad. Kõhe on natukene ikka, enim pelgan sääski, ülejoonud tegelasi, auto on küll korralikult remonditud, kuid siiski... Natukene muretsen ka oma tervise pärast, olen vahepeal märkamatult 67-aastaseks saanud. Kuid jah, otsuse aitas langetada tõsiasi, et kui ma seda läbi ei tee, siis piinab see mind vist küll surmani. Sest oma unistused tuleb täita.

14. MAI

Nonii, esimene päev sõitu Venemaal läbi, kokku tuli umbes 600 km. Tõusin Võrumaal kell neli, pool kuus olin piiril. Eesti pool läks kähku, Vene toll aga peedistas mind, kuidas iganes sai. Villis ju igasuguseid pakke täis, kästi kõik õue tõsta, ise pidevalt ähvardades, et teeme trahvi, äkki oled spioon, tee see ja teine kott lahti. Lõpuks ei osanud nad millegi eest trahvi teha, kraam autosse ja Pihkva poole.

Küsisin paar korda teed, GPS küll on, aga siiski, ja kõik korrad juhatati lahkelt, naeratades. Isegi politseinik, kes mind kinni pidas, oli väga asjaline, kontrollis dokumente ja küsis imestusega - juhiload aastast 1964?

15. MAI

Tee Tverist Jaroslavli kuulub julgelt maailma kõige hullemate teede TOP 10-sse. Niivõrd auklik, et vähegi kiiremini sõites oleksid mitte ainult rehvid purunenud, vaid ka sillad alt lennanud. Ohutum oli teepeenral sõita, laineline küll, aga mitte tappev. Täna magan esimest ööd autos, külm ehk ei ole, küll aga kitsas. Ah jaa, täna pidas mind jälle politseimees kinni, pidas seepärast, et imelik autonumber on.

Uuris, et ega ma väsinud ei ole, muidu sõbralik. Lõunatasin ühes kaukaaslaste kohvikus, maiustasin supiga, polnud suurem asi, kuid siiski kiitsin perenaist. Las jääb teadmine, et eestlased on viisakad.

21. MAI

Olen vahepeal jõudnud Krasnojarski kraisse, kuhu kunagi küüditati hulgaliselt eestlasi ja leedukaid. Pererahvas, kelle juures elan, mäletavad neid aegu ja meenutavad eestlasi kui töökaid ja väga korralikke inimesi. Selgitasin välja, miks kaob õhk auto esimestest õhkpatjadest.

Lukksepaks sattus väga hea töömees, tegi vea kindlaks, leidis veel teisigi lisaks, parandas ära, raha küsis 1250 rubla. Pole palju sellise töö eest, Vana Tallinna andsin boonuseks.

23. MAI

Autoga on nii, nagu vene masinatega ikka - üha uutest kohtadest hakkab õli välja ajama, pean tähelepanelik olema, et midagi kuivale ei jääks. See nn föderaalmaantee M53 oli kuni Irkutskini päris jube, mõtlesin, et ega Venemaad keegi maismaalt vallutada ei suuda, murravad kaelad ja lõhuvad autod.

26. MAI

Sljudjanka linnast, kust läbi sõitsin, on kirjutatud, et ümbruskonna metsades hulgub 1000 näljast karu, kes käivad inimeste kuure rüüstamas. Sljudjankas on Baikali sinirohelised värvid, lumised ning metsased mäetipud, perekond Trapp oleks siin kindlast edelweissist tahtnud laulda, kui nad aga silmanuks seda linnakest ennast, siis oleksid nad ummisjalu põgenenud, nii õudselt kole paistis see armetu osmikute kogum selle ilu keskel. Ma ei tulnud siia selleks, et kedagi kritiseerida, kuid praegu ei saa mitte vait olla.

27. MAI

Hei, olen Tshitaas, kahtlesin kas siia sisse keerata, kuid enne pikka tühja teed Habarovskisse siiski otsustasin ja õigesti tegin. Kohalikud dziiperid vaatasid auto korralikult üle, leidsid vigu ja parandasid nad suure allahindlusega ära, tundub, et olen džiiperite perre võetud. Kadunud oli näiteks 1 kardaani polt, teised lõdvad, uus 5-ne käigukast ajab usinasti õli välja, vahekastil vahetati simmerling, tehti korda pidurid.

1. JUUNI

Liiviküla, kus asub Eesti muuseum, on tänaseks linna Bolshoi Kamen üks rajoonidest. Muuseumi direktor, noor naine, tutvustas väljapanekuid, maja ise kahekordne, väljapanekud avaldasid muljet.

Alates kiviajast, eestlaste saabubumisest 19. sajandi lõpus, kolhoosidest jne. Jõuka kolhoosi Novõi Mir pani püsti eestlane, repressioonide aegu lasti ta kahjuks maha, nii oli tavaks. Viisin neile Muinsuskaitse seltsi poolt hulga kirjandust, Tarvastu vallalt lipu.