Väliskülalisi oli kuuest riigist: Türkmenistanist, Kreekast, Leedust, Tšuvašiast, Ukrainast ja Eestist. Mitmed tantsurühmad olid kohale tulnud Türgi erinevatest piirkondadest.

Elamispaigaks saime ülikoolilinnaku ühiselamu. Kuna varasematel Türgi festivalidel on meid majutatud hotellides, siis WC-st vastu vaatavad nn vaarao jalajäljed olid esmapilgul nii mõnelegi üllatavad.

Aga õnneks oli olemas soe vesi ja igati normaalsed pesemisvõimalused. Festival avati loomulikult rongkäiguga nagu Türgis kombeks. Meie jaoks oli üllatav see, et rongkäigu eesotsas liikusid lisaks hobustele ka lehmad(!).

Kontserte oli planeeritud festivali jooksul viis. Kahel päevasel kontserdil, mis toimusid linnavalitsuse esisel platsil, pidid esinema kõik festivalikülalised, aga üks kontsert jäi vihma tõttu ära. Juhtub nõnda ka väljaspool Eestit. Õhtused esinemised olid statsionaarse lavaga suurel väljakul. Meie esinesime viimasel kontserdil, kui toimus ka festivali lõpetamine ning taevasse paiskus ilutulestik. Sellel kontserdil osales ka kohalik linnapea isiklikult, kes meie noori väga kiitis ning kõiki käepigistusega tervitas. Järgmisel päeval teatas meie kohalik grupijuht, et linnavalitsus soovib eestlastele restoranis õhtusöögi välja teha. Kohalike huvi festivali vastu oli suur. Sellel festivalil oli väga populaarne ringtants
Horon
. Tore oli vaadata, kui muusika kõlama hakkas, tekitati kiirelt ringid, kus tantsisid koos nii noored, vanad, mehed, naised. Seal maal on idamaiselt aktiivsemad loomulikult mehed. Meiegi saime festivalipidustuste käigus tantsu kenasti selgeks. Meie ilusad, heledanahalised noored olid pidevalt pildistajate piiramisrõngas.

Kuna külalised olid väga erineva kultuuritaustaga maadest, sai näha väga omapäraseid etteasteid. Ka sel korral tõdesime, et türklaste lavatantsud on enamjaolt sõjakad (osmanite impeeriumi järelkaja -toim.) ning jutustavad mingi kindla sõjaretke lugu. Üks selline tantsunumber võib kesta kuni 20 minutit. Veendusime, et nende rahvatantsu tase on väga kõrge. Sünkroonsus ja eeskätt meestantsijate emotsioonid panevad lausa kadestama.

Kevadel, kui kinnitasime oma festivalil osalemise, sai sellest teada ka Eesti suursaatkond Türgis. Et festivali ajal oli planeeritud Eesti konsulaadi avamine festivalipaiga lähedal asuvas linnas, siis saime kutse konsulaadi avamisele.

Meie jaoks oli see väga kaalukas esinemine ning muutis reisi veelgi tähendusrikkamaks. Pärast konsulaadi avamist kutsus aukonsul meid restorani õhtusöögile, kus viibis ka Eesti suursaadik koos saatjatega. Et viibisime Türgi Musta mere piirkonnas esimest korda, siis soovisime tutvuda selle kandi kultuuri- ja vaatamisväärsustega. Konsulaadi abiga korraldati meile väljasõit mägedesse, kus külastasime kuulsat ajaloolist Sümela kloostrit, mis oli ehitatud kalju sisse. Klooster asub 1200 m kõrgusel merepinnast, nii et lähedal olevad mäetipud kõrgusid ümberringi. Ka meie tubli kohalik grupijuht Ahmet tegi kõik selleks, et meil oleks igati meeldiv olla ja huvitav. Kõigele lisaks rääkis ta nõusse kohaliku perekonna, kes oli
hamami
(türgi saun) omanikud. Meie rõõmuks oli lisaks kuumadele kivilavatsitele olemas ka kerisega leiliruum. Nagu hamamile tavapärane oli võimalik tellida ka pesu ja massaaži, mida me loomulikult kasutasime. Lisaks veel kohaliku Hagia Sophia külastus, mis on vähendatud koopia Istanbuli samanimelisest ehitisest (silmas on peetud kunagises Konstantinoopolis, nüüdses Istambulis, aastatel 532-537 rajatud suursugust basiilikat, hilisemat mošeed, milles nüüd on muuseum -toim.). Loomulikult panime proovile ka oma kauplemisoskused Türgi kultuurile väga omastel kaubatänavatel, kus äri käib pisipoodide ees ning müügiedu soosib neid, kes on aktiivsemad suhtlejad.

Mõne mõnusa tunni saime veeta ka kohalikus rannas, mis oli meie jaoks erakordne, kuna seal oli täiesti musta värvi liiv. Lisaks veel sealsed mereelukad - meduusid ja krabid.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et taaskord oli igati tore ja kogemusterikas festivalireis. Meeldejääva kultuurilise kogemuse saime nii laval toimunust, kui ka mujal kuuldust - nähtust. Kahtlemata jättis tähelepanuväärse mälestuse meie jaoks väga kaalukas esinemine Eesti konsulaadi avamisel. Nagu rahvusvahelistel festivalidel ikka, sõlmisime ka sel korral sõprussidemeid - järgmiseks suveks saime juba kaks festivalikutset.

Meie unustamatu reisi teostumise eest tänan Kadrina vallavalitsust, Eesti Kultuurkapitali, Mari-Ann Teekel'it, lapsevanemaid ning loomulikult meie väga lahedaid tantsunoori.

Omalt poolt andsime parima, et kodust kaugel Eesti kultuuri ja kombeid väärikalt tutvustada. Hoidsime Eesti lippu kõrgel!