Huvitavaid kilde Suure-Jaani ajaloost
Muistset Valula küla hakati kiriku kaitsepühaku järgi kutsuma alates 17. sajandist Alevik hakkas siia tekkima 19. sajandi keskpaigas.
Paratamatult tekib küsimus: miks valiti kiriku ehituseks just see koht – Lembitu kantsist mõne kilomeetri kaugusel ja miks sai just Suure-Jaanist üks ärkamiseaja ja rahvusliku liikumise keskuseid? Väga palju räägivad ühe paiga inimeste mõttemaailma kohta siit üles kirjutatud legendid ja ajalehtedes ilmunud lood.
Üldjuhul ehitasid sissetungijad oma pühakoja põlisrahva jaoks olulisele kohale – nii et võib-olla oli just siin see hiiekoht, kus madisepäeva lahinguks valmistuv malev jumalate toetust palus. Väga paljud kirikutega seotud legendid on sarnased: ehitajaks või leidjaks Andres, Jaan, Peeter – või on kiriku püsima jäämiseks seina sisse müüritud mõni Anna, Maarja või Katariina. Suure-Jaani kiriku puhul on üks täiesti eriline legend.
Kui kirikut ehitama hakati, tuli suur vall liiva kohale vedada, mis ulatunud alevi keskusest tükk maad kaugemale, seda valli mööda toimetatud raudkivimürakad kohale, sest muidu poleks kuidagi võimalik olnud sääraseid suuri kive kõrgele seina asetada. Kiriku välisseinte kõrgenedes tulnud siis ka ümbritsevat valli suurendada. Kui kirik oli valmis, kaevati ta liivamäest välja ja liiv veeti laiali.
Kui 1878. aastal hakkas ilmuma ajaleht Sakala, jõudsid tihtipeale leheveergudele ka teated Suure-Jaani kohta. Väike valik 19. sajandi uudislugudest.
Väga tähtis ja rõõmus päev oli meil Suure-Jaanilastel mineval neljapäeval 4. juunil, sest siis oli meil see suur õnn meie armulist keisri venda Vladimir Aleksandrovitahi näha saada ja teretada tohtida. Olustveresse sõites pidi suurvürst enne Suure-Jaani veiksest alevikesest läbi sõitma, kuhu ütlemata kena auvärav ehitatud ning rohkeste rahvast kõrget tulejat nägema ja teretama oli tõtanud. Auvärava lähedale jõudes teretas kaunis segakoori laul ning siis vaimustav hurraa hüüdmine suurvürsti, kes lahkelt hobused kinni laskis pidada ja kümneks minutiks seisma jäi. Laul nähti kõrgele reisijale õige meelt mööda olevat, sest ta kuulas mitut laulu pealt ning tänas lahkelt lauljaid.
Sakala 13.VI 1892
Paar aastat hiljem ilmub kohaliku korrespondendi sulest järgmine teade.
Vana ja uus aeg. "Na – Nuu! kas pole ime, enne kui mina alles noormees olin, kõmpisin ma jala kirikusse, aga vaata missugustega kaherattalistega täkkudega nüüidsed noored mehed seda teed ette võtavad? Nagu wa pärdikud!" Nii räägib vana talutaat, kui ta noori mehi kõrgetel jalgrataste turjadel Suure-Jaani pisukese turu üle kiriku õue ratsutama näeb. Wanamehe sõnadel näikse õigus olevat, sest siinses kihelkonnas on praegu jalgrattaid kui terves Viljandi linnas, (?S.t) küll rauast, küll puust. Mis nad väärt on, seda teavad nende omanikud, edasi nad nendega ikka saavad. Vahel pühapäeviti näikse neid meie kiriku juures mõni poolteist tosinat korraga.
Sakala 25. V 1894
Huvitav teade on kirjas ka Sakalas 3.V 1895.
Karl Reimannil on kubernerihärra luba Suure-Jaani alevikus raamatukauplus avada
Järgmisel aastal tähistati Suure-Jaanis pidulikult keiserliku majesteedi kroonimist. Tähtsa päeva mälestuseks istutati ka puu.
Suure-Jaanis peeti nelip. 3 päeval Keiserlikkude majesteetide kroonimise püha pidulikult. Pidu algas kirikus jumalateenistusega, kus Suure-Jaani ja hr. Kappi juhatusel olev segakoor tegevad olivad. Ka laululehed Keiserlikkude majesteetide piltidega saivad müüdud. Peale kiriku aja sai üks kuusk (Abies sibirica) Keiserlikkude Majesteetide kroonimise mälestuseks lõunapolse kiriku seina äärde istutatud. Siis olivad selle kihelkonna kooliõpetajad ja kiriku wöörmündrid ning vallavanemad pidusöögist, mis neile walmistatud osavõtmas; ka waeseid söödeti sealsamal korral. Selle järele seadsivad lauljad, mängijad ja kihelkonna koolipoisid endid rongi ja tõttasivad muusika saadetusel paari verst kaugusele Nuutri talu karjamaal olewa pidu platsile, kus mitmesugused lõbustused oliwad.
Sakala 5. VI 1896.
Edasi jõuavad leheveergudele kihelkonna seltside peoõhtud ja kirikukontserdid. – kõik see, mida tollased suurejaanilased nii oluliseks pidasid, et seda siis lehe veergudel üle Eesti teada anda.
