Kakskümmend kuus aastat oli ta meie aleviku omainimene. Me võisime kohtuda postkontoris, poeteel, apteegis. Kui sellega olekski kõik piirdunud, ei oleks meil peale selle teadmise - kirjanik-loodusesõber - palju midagi enamat. Aga nii see ei ole. Tagasihoidliku inimesena ei sekkunud ta palju Haljala igapäevaellu, mis ei tähenda seda, et ta ei teadnud, kuidas elu siin sel ajal käis või et see teda ei puuduta.
„Metsade raamatus" valutab kirjanik südant inimese tegevuse pärast looduse kasutamisel ja ümberkujundamisel.
Liiga noore kaasiku kallale minnakse, rohkem võserik kui mets. Milleks? Lootuses, et paarikümne aasta pärast lokkab siin rukkipõld, aga kultuur-rohumaa juba varsti. Ikka juhib inimest kasusaam. Need on loodusesõbra nukrad mõtted, kuid seal, kus võimalik, hakkab ta ise tegutsema. Nii võttis ta enda ülesandeks Haljala jahisektsiooni loomise; selleks kutsus jahindusest huvitatud, kuid omapäi tegutsevad mehed, oma koju, kus peeti esimene koosolek. Sektsiooni juhatajaks valiti ühel häälel Osvald Tooming. Siit sai alguse jahimeeste õpetamine - jahi mõte ja eetika; sai alguse Haljala jahimaja ehitamine, et oleks koht õppuste pidamiseks, ka väikesteks pidudeks. Maja ehitasid jahimehed algusest lõpuni ise, heakorrastustöödele kutsuti appi ka Haljala kooli poisse. See oli poistele meelt mööda, olla koos tõsiste täiskasvanud meestega. Maja sai valmis 1965. aastal. Jahimaja juurde rajati õppuste kaar-rada. Kõige sellega seoses sai kirjanikust sõber, kaaslane, nõuandja.
Haljala jahisektsioon oli paljude aastate kestel parim mitte ainult rajooni, vaid vabariigi ulatuses, mida tõendavad palju diplomid ja karikad.
Maheda paisjärve kaldaist kujunes talviti sinikaelpartide peatuspaik. Ka selles oli algataja kirjanik Tooming. Esialgu mõne, seejärel mõnekümne, lõpuks sadade lindude kogunemine järve äärde, jätkus neid ka jää peale, tulenes sellest, et kirjanik algatas kolhoosi kuivati juurest viljajäätmete toomise, millega talvituvaid linde toideti. Temaga liitus peagi kooli loodussõprade ring, mis tegutses regulaarselt aastail 1968 - 1986, juhendajaks bioloogia-õpetaja Anna Jõeveer.
Siit omakorda tulenes see, et maheda järvekallaste ja Haljala jahimaja külalisteks ei olnud mitte ainult Haljala kooli õpilased, käisid ka Rakvere koolide lapsed ja alati lõppesid need käigud jahimaja kamina soojuses.
Kirjanik haaras lapsi metsloomade abistamisele. Moodustasime loodusesõprade 2-3 liikmelised grupid, kellel olid kindlad kohad, kuhu toidupoolist viidi, porgandit, kapsast, heinu; jänesed ja kitsed leidsid need „sööklad" kiiresti üles. Et asi korralikult toimiks, pidasid lapsed vaatluspäevikuid, kuhu ka õpetaja oma pilgu heitis.
Tuleme veel kord tagasi O. Toominga loomingu juurde. Peale inimtegevuse mõju loodusele - vaekausil kasu või paratamatus - näeb kirjanik ka ilusaid pilte inimese olemuses. Juht peatab suure liinibussi, et lasta sinikaelpartide karavan üle tee minna. No kuhu meil kiirem on kui nendel, me ei pea linnuparvest läbi või üle sõitma. Rutja jõe kalda tihnikusse on üles pandud lindude pesakaste. Kelle poolt? Kas metsatööliste või kooliõpilaste kätetöö, see polegi nii tähtis kui see, et inimene toimis kui sõber. Tule, sootihane, tule, kärbsenäpp, ela meie metsas!
Läbi kolme teose läheb isa ja tütre liin. „Rohelise kulla" Anne Nugis, „Luigelennu" Linda Tammik, „Maantee läbi metsa" Kase Minna - Toominga metsatütred, kõik erinevad. Isa ja tütre läheduse kaudu näitab kirjanik inimsuhete soojust, mille esiletoomine on omane just tema loomingule.
Kirjanik Tooming ei manitse, vaid loob oma nägemuse kaudu pildi meid ümbritsevast loodusest ja kujundab hoiaku: loodus võib olla nii kitsi kui helde, mis oleneb sellest, kas me oskame teda hoida, oskame mitte ainult saada, vaid ka anda.
„Metsade raamatu" lugemisel teeme kaasa tema suusamatka läbi tühjaks jäänud Tatruse küla, käime koos pika jalgsiteekonna rannametsades Toolselt Kolga laheni. Selle juures kinnistub kirjaniku seisukoht - patriotism ei avaldu mitte ainult lahinguväljal, see algab meie kodu-ukse alt.
Kodu-uks ja koduvärav ei olnud kirjanik Toomingale mitte ainult jahimaja, Maheda järve kaldapealsed ja sinikaelad; ta elas kaasa kogu selle ajajärgu vaesest „Kunglast", läbi jõuka Haljala kolhoosi kuni suure „Viruni. Oma mõtted sellest teekonnast, neist inimestest, kelle hulgas elas, avaldas ta 1968. a „Loomingus". Ajakirja märtsi- ja aprillikuu numbrites ilmus osaliste täiendustega jutustus „Mets, loomad, inimesed", kus kirjanik sõnastab oma mõtted kodukohast.
Haljala kolhoos käib oma mägironija teed tõusude ja langustega, mis sõltub kõigi meeskonnaliikmete ja kapteni tööst.
Kõige selle eest - koos meiega elatud aastate, veelgi rohkem Sinu loomingu eest me täname Sind, kirjanik Osvald Tooming.