„Et kõik otsast peale ära rääkida, peab alustama sellest, et pärast Peetri kooli lõpetamist läksin õppima Paide Gümnaasiumisse," räägib Silja Paavle (36).

Seal olid ette nähtud igakevadised praktikad. „Mäletan, et kümnenda klassi lõpus ei köitnud mind suvisel ajal klassiruumis keele õppimine, tolmuses muuseumis aja veetmine või raamatukogu riiulite vahel tuhlamine. Lisaks bioloogiale, mis viis mind Prandi allikate floorat ja faunat kaardistama, pidasin endale meelepäraseimaks meediapraktikat Järva Teatajas," meenutab ta. Ja lisab kiiresti, et praegu peab muuseumeid ja raamatukogusid põnevaimateks paikadeks.

Järva Teatajas sai tema esimeseks juhendajaks samuti oma valla mees - Urmas Glase. „Nupukeste tegemine Järva Teatajasse osutus nii põnevaks, et sündis otsus minna ajakirjandust õppima," räägib Silja. Oma kätt pani ta Toomas Kivisto kutsel kooli kõrvalt proovile ka Kareda Vallalehte toimetades.

Et ülikoolis on konkurents karm, ei saanud Silja esimesel katsel sinna sisse. Kuid see oli Silja arvates hea. „Võtsin südame rindu ja läksin tööd küsima Järva Teataja toonase peatoimetaja Katrin Streimanni juurde ning imekombel võetigi mind, äsja kooli lõpetanut, tööle," meenutab ta ja lisab, et see aasta oli väga hariv ja silmaringi laiendav.

Järgmisel aastal astus ta õppima hoopis eripedagoogikat ning vahepeal ka töötas sellel erialal. Silja süda ja näpud on aga olnud kogu aeg kirjutamise juures -ta on teinud kaastööd erinevatele meediaväljaannetele ning 2006. aastast töötab põhikohaga Õhtulehes.

Silja on oma tööga rahul, sest ütleb, et iga kirjutatud lugu on talle mingis mõttes õpetlik. On see siis oma loo kangelastelt saadud elutarkus või miskit muud. Kõige enam köidavad teda aga lood lihtsatest inimestest. „Igas inimeses on midagi põnevat, see tuleb vaid üles leida!" kinnitab ta.

Ülikoolidiplomiga eripedagoog töötab ajakirjanikuna - kas see pole ometi oma teadmiste raiskamine? „Ma arvan, et ei ole. Kui kihk kirjutamise vastu on suur ja endal tahtmist end ka ajakirjanduse teoreetilise maailmaga kurssi viia, on selles valdkonnas töötades tegelikult mõnest muust õpitud erialast rohkemgi kasu," on Silja veendunud, et erialase taustaga inimesed kirjutavad oma teemadel asjatundlikult ja aitavad ajalehtedest eemal hoida mõttetud ja lausa rumalad vead. Ning see kõik ei tähenda, et ta oleks oma erialale selja keeranud -tööklubid töötutele, rehabilitatsiooniplaanide koostamised ning vabatahtlik töögi on see, milleks ta oma argitöö kõrvalt ikka aega leiab. Argitöö viis Silja ka raamatuni „Hea une saladus", mille kirjutas kahasse Eesti pari-ma uneteadlase Marlit Veldiga. „Kirjutasin ühele arstide ajakirjale Marlitist persoonilugu. Ja siis veel ühte uneteemalist lugu. Meie koostöö klappis nii, et kui Marlitile tehti ettepanek kirjutada uneteemaline raamat, siis ütles ta, et teeks seda heameelega koos minuga," on Silja rõõmus. Võib ju mõelda, miks üldse peab unest rääkima, kuid tegelikult on unel inimese elus tähtis osa. „Sellega on sama nagu ilmateatega - kui teame, mis ilma ennustatakse, oskame end õigesti riidesse panna. Kui tunneme oma und, saame olla õnnelikud, puhanud ja rõõmsad inimesed," räägib Silja. Uni on organismile aga sama vajalik nagu toit või õhkki. Unehäired ja vähene magamine ning sellest tulenev väsimus ei ole mitte ainult liiklus- ja tööõnnetuste sage põhjus, vaid rikub tervikuna organismi tasakaalu ja soodustab paljude nüüdisajal levinud tervisehäirete - ülekaal, suhkruhaigus, südameisheemiatõbi, kõrgvererõhktõbi - kujunemist.

Silja rõhutab, et raamat ei ole kindlasti mõeldud vaid unetutele. „Sellest leiab palju kasulikke nippe ka unehäirete ennetamiseks, näiteks magamistoa sisustamiseks. Ning kõrvu praktiliste teadmistega on raamatus teadmisjanustele ka hulgaliselt põnevaid uneteemalisi fakte," selgitab ta.

Kas kogu selle kirjutamise kõrval jääb ikka aega ka kodukanti külastada? „Ikka jääb," kinnitab Silja. Kui töö lubab, on ta siinkandis nädalavahetuseti ja ka suurematel pühadel. Ja veebruarikuisel Pitka matkal võib teda kindlasti rajal kohata, sest liikumine hoiab tema sõnul vaimu virgena.