Iisaku Gümnaasiumi direktori kõne 9. kl lõpetajatele
Need üheksa aastat, mil siin püüti teid harida, õpetust jagada, selgitada, tähelepanu juhtida, kaitsta, veenda, pragada ja mida kõike veel, see on nüüd möödas. Millised need aastad olid, teile, teie vanematele, õpetajatele? Kõikidel osapooltel on oma arvamus, omad kogemused, mida kogetud ja oma arusaam sellest, milline on tulemus ja kas see meid rahuldab. Jah, nii peabki olema, sest igaühel oli oma eesmärk. Ja pole mõtet end petta sellega, et kõikide osapoolte eesmärgid on ühesugused. Ei ole. Ma ei hakka oletama, millised sihid kellegi olid, ja kas kõik realiseerus. Ühes olen kindel -meie ootused on alati kõrgemad saavutatud tulemusest.
Üha tihemini leian end mõtlemas ajale ja ruumile. Ehk maailmale, kus elame, selles toimuvale, inimesele ja tema toimetustele ajas. Selles ruumis, selles hullus maailmas on tavaks, et täiskasvanud õpetavad lastele kõike seda, millega elus edukalt toime tulla. Kuidas areneda tasemele, mis selle toimetuleku võimaldab. Kuidas kasutada oma mõtet ja otsustusvõimet elus edasijõudmiseks. Kuid on üks oluline asi, mille need täiskasvanud unustavad, teadlikult ignoreerivad või teadmatusest kõrvale jätavad. See on tõsiasi, et lapsed saavad oma väärtushinnangud ja käitumismallid elust enesest ehk eeskujust, mida meie neile näitame. Ja kui me tänaseid noori vaadates tunneme pisut kõhedust, siis on see loomulik. Vastuseid tuleb otsida peeglit kasutades. Need noored siin laval on astunud meie enda maailma. Kui nad on laisad, siis seepärast, et meie oleme laisad. Kui nad on vägivaldsed, siis seepärast et meie oleme vägivaldsed. Kui nad on silmakirjalikud, siis seepärast, et meie oleme silmakirjalikud. Vahe on selles, et noored teevad paljutki avalikult, meie aga varjatult, teeseldes paremat kui tegelikult on, samas väites, et noored on täitsa hukas.
Paratamatult küsime, kuidas oleme selliseks saanud. Kuidas oleme jõudnud niikaugele, et kolmandikul noortest on probleeme suitsetamisega ja alkoholiga, et pooled noormehed ei ole füüsiliselt valmis kaitseteenistuseks. Et meie väärtused, mille järgi elada on mandunud. Et joondutakse pigem negatiivsete või keskpäraste liidrite järgi. Et valdavaks tundeks on tuimus ümbritseva vastu.
Käisin hiljuti mere ääres. Mere mõõtmatu avarus, lainete loksumine ja tuule mühin annavad alati inspiratsiooni. Lakkamatu järjekindlusega kallast ründav lainetus tundus kui õpetus, mida pedagoogid ning emad-isad ja vanavanemad püüavad kuidagi järeltulijatesse istutada. Lapsed ja noored tundusid omakorda kui üsna ühesuguseid, veest lihvitud, lapikuid, tuimalt kaldal lebavaid kivid, mis ei lase end järjekindlalt loksuvatest lainetest ja merelindude säutsatustest häirida. Vaatamata sellele, et loojuv päike oma punaka valgusega mõned kivid teistest eredamalt esile tõi, jooksid mul sipelgad üle selja.
Nüüd vabandan, et võtsin õiguse sellest kõigest rääkida. Aga kui ma räägin silmakirjalikkusest ja teesklusest, ei saa ma ainult ilusast rääkida.
Aga teie, kes siin istute, ajage selg sirgu, leidke päris oma mõte, millele edaspidises toetuda ja järgige seda. Teis peitub palju rohkem kui seni olete välja näidanud. Teis igaühes on midagi, mida arendada. Keskpärane olla on mugav ja turvaline, aga laiendada tuleb neid raame, mis ei lähe vastuollu aususe, vastutustunde, kohustuse ja õigusega. Raame, mis aitavad end arendada tuleb avardada, ainult riske võttes saab edasi minna ja paremaks muutuda.
Vanematele tänu. Leidke ikka oma lapse jaoks aega, mis sellest, et ta juba iseseisvalt oma elu sättida tahab. On asju. mida saab üksnes oma vanematega arutada. Tundke rõõmu lapse õnnestumistest ja püüdke leida koos lahendust, kui midagi viltu on läinud. Head sõna ja toetust on vaja meile kõikidele.
Õpetajad, tean, et see mis te teete, on väga raske, keeruline ja ka kulutav.Aga kui tulemuseks on klassitäis särasilmseid noori inimesi, ei ole ükski minut kulutatud ajast tühja läinud. Ja klassijuhataja, praegune ja ka endised -ainult teie teate kui palju magamata öid ja arutlusi oma klassi lastevanemate ja ka iseendaga see kamp siin põhjustanud on. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Tänan, et olete vastu pidanud.
Lõpetuseks üks mu lemmiktsitaate V. Koržetsilt: „On, nigu on. Ja üksnes see, kes oma äärmise vaimulise piiratuse tõttu ei suuda mõista, et on, nigu on, võib arvata, et on kuidagi teisiti."
„Mu sees on paradiis teie jaoks," laulsid Annaliisa Talitee ja Triin Pikhoff Robert Kevin Viirlaidi kitarrimängu saatel saalisolijatele. Foto: Kaja Tina
