Seega ilmub esimesi kevadmärke nähtavale Saare- ja Hiiumaa rannikualadel; samal ajal - sõltuvalt pakase kangusest - valitsevad veel talvised ilmaolud mujal Eestis.

Pehmepoolse ja keskmise talve korral kaob lumikate rannikualadelt nädala jagu varem kui sisemaalt, külmade talvedega jäätunud merealade tõttu aga vastupidi. Üleeestiliselt saabub varakevad keskmiselt aprilli esimeses pooles, päriskevad - ööpäeva keskmine õhutemperatuur jääb püsivalt üle +50 kestma - alates aprilli 20ndast kuupäevast.

Kevade kulgemine toimub tavaliselt kagust loode suunas. Ehk seletab see ka, miks rohkem ilmaennustusi pärineb Lõuna-Eestist - kevad jõuab varem pärale ja põllud tahenevad rutem kui põhjas ja loode-läänes. Mitte, et Põhja-Eestis ollakse laisemad või hoolimatud, lihtsalt ilmastik seab omad piirid põllutöödele. Nalja kipuvad tegema ka ennemuistsed tähtpäevad - aga kui arvestada kas või ainult viimase suurema kalendrireformiga, mis lükkas päevi kahe nädala jagu edasi, kuid jättis tähtpäevad ümber tõstmata - selgub ehk mõndagi.

Mul on olemas vanad raamatud, kus kõrvuti kalendrites uus ja vana arvestus, hiljem pole vea tegemist märgatud! Valede kuupäevadega kalendritootmine algas juba enne teist maailmasõda, kestab seniajani.

Tõenduseks üks tekst, mis pärineb Hallistest: vanasti olnud künnipäev soojem - vanarahvas kõneleb (1895. a paiku), et siis saanud künnipäeval ikka künda, aga tänapäeval (1920-30) pole mõnikord paljast maalappigi näha ...

Aastad pole muidugi vennad ei muiste ega tänapäeval. Tänavu oligi üle aastate erilisem kevade lugu.

Jõgeva agrometeoroloogide kokkuvõtted näitavad, et viimane nii pikk ja külm märts olnud 1963. aastal.

Muide, huvitav juhus, et 11.04.1963 oli üks ühele sarnane 11.04.2013 ilmaseisuga. Tollal kirjutati ebatavaliselt pikast, hilinenud kevadest.

Põldudel oli veel lumikatet 20-30 cm, kraavides jääd, metsades lumi - varematel aastatel saadi kuivematel maadel põllutöid alustada - vähemalt meie pool oli sama olukord ka tänavu.

Märts oli tänavu 50 külmem tavalisest; erakordne oli püsiva lumikattega päevade arv: alates novembri lõpust aprilli alguseni polnud ühtki lumeta aega. Viimati oli nii 1969., ka 1956. aastatel (veel mitmel korral) kui märtsis paistis päikest üle 20 päeva, sadas seevastu väga vähe. Veetase jõgedes langes, mõnevõrra ehk vähendab see üleujutuste suurust, mida äkiline lumesulamine võib põhjustada.

Murelikuks teeb talirapsi, taliviljapõldude seisukord. Lume alt väljunud oras on hallikavõitu, kuid taimedel südamikulehed rohetavad.

Eluvaim on sees! Lehestikku kahjustavad nii lumiseene niidistik (roosaka jumega) kui tüfuloos (oranžid täpid lehtedel). Päikesepaiste ja tuul kuivataksid seenniidistiku, kuid ilmaprognoosid oletavad edaspidi madalrõhkkondade tihedamat liikumist, rohkem pilves taevalaotust. Päevased õhutemperatuurid jahenevad, välistatud pole lühiajalised öökülmadki. Saardest pärineb ütlemine: võtad aprillis kindad käest, paned maikuus need veel kätte, ehk varane soojus toob ikka hilist külma. Veel märgati, et aprillikuu vihm on rukkiorastele ja põldudele kahjulik, maikuus tuleb aga kasuks. Ja lohutuseks: kui aprillis muru ja aiaääred rohetavad, siis on loota head viljaaastat. Põllupidamine lootuste najal püsti seisabki.

Külm märtsikuu ja aprilli algus on arvatavasti sarapuude ja lepaurbade tolmlemist pidurdanud, remmelgas ei õitsevat - mesinikel muret juures. Praegune suursoe võiks õitsele rohttaimigi meelitada, kui selge taevaga ööd liiga külmad poleks.

Tänavune päikeseaktiivsuse aasta võib oma ebastabiilse ilmastikuga halbu üllatusi pakkuda. Jõgedel peaks jääminekul silma peal hoidma. Äkksula ja vihmaveed koos soojaga võivad jääd murda tükkideks, mis kuhjudes takistuste või kaldaserva taha tekitavad tõusuveest ohtlikke üleujutusi.

Vesi võib tõusta minutitega! Jõudu tööle!