Ilusat kooliaasta algust!
Ja nagu ikka, halb enne: nimelt kool on algamas. Hea uudis on aga see, et kool on algamas! Midagi pole teha, kooli algusel on kaks otsa, nii hea kui halb. Suvi on mõnus, puhata on tore, aga kui aasta ringi ainult puhata, siis kuhu me niimoodi jõuaksime?
Minul on seekord suvest mälestused ilusad, jõudsin nii puhata, kui töötada, kui igasugust vigurit teha. Hea uudis on see, et olen suvega 2 kilo juurde võtnud. Lootsin küll, et seekord ehk läheb teisiti, aga läks hoopis teisiti.
Suvel koolis eriti midagi põrutavat ei toimu peale remonttööde, mis on väga tähtsad ja vajalikud, aga nende tulemust peab nägema. Kuna remondist lugeda ei ole teab mis köitev, siis räägin pigem ühest sündmusest, mis sai toimuma 15.- 16. augustil Viira Koolis. Tegemist oli "3. vabariikliku õpilaskodude suvekooliga". Kaks esimest on toimunud Krabi koolis Võrumaal. Krabi on kujunenud õpilaskodudega koolide lipulaevaks, seal avati esimene meie tüüpi õpilaskodu 2004. aastal ja nendest kahest suvekoolist on Viira Kooli esindus aktiivselt osa võtnud. Suvekoolis saavad kokku õpilaskodudega koolide kasvatajad, koolijuhid ja õpetajad. Seda tüüpi koole on Eestis 40. Seekord olid esindatud 20 kooli, seega pooled olemasolevatest. Hea tulemus! Kohal oli 73 inimest. Mida siin siis tehti kahe päeva jooksul? Ürituse formaat on selline, et jagub nii tööd kui puhkust. Eesmärk on laadida akud enne pikka ja väsitavat õppeaastat. Koos on palju ühesuguste murede ja rõõmudega inimesi, kes kõik saavad vabalt omavahel suhelda. Kell 11.00 olid kõik kenasti üle Eesti kokku tulnud, joodi kohvi, võeti kerge eine ja toimus suvekooli avamine. Sõna said mina, Krabi kooli direktor Ale Sprenk, Tori Vallavanem Mart Vaiksaar ja Teadus- ja Haridusministeeriumi esindaja Tiiu Rahuoja. Kõik pidasid sütitava kõne ning siis oli aeg kuulata esimest koolitust, mille viis läbi kriisinõustaja Tiina Naarits. Kasulikku juttu jätkus koos lõunaga kuni kella viieni õhtul ja siis oli kõigil võimalus valida, kas minna tutvuma Tori vaatamisväärsustega giidi saatel, kas minna rabamatkale giidi saatel või minna kanuumatkale veevulina saatel. Kuna ilmad sattusid olema suurepärased, siis kannatas kenasti neid ettevõtmisi teha. Kell kaheksa olid kõik jälle kooli juures tagasi ja ees oli ootamas õhtune programm. Kooli taha oli püstitatud suur telk ning selle all ja ümber kogu tegevus ka toimus. Kõigepealt grillisime, sõime kõhud kenasti täis, ajasime naljajuttu ja vahetasime muljeid maast ja ilmast, siis astus kontsertprogrammiga üles ilmaliku muusika ansambel "Lehmakommionud". Pärast süütasime lõkke ja veetsime sundimatus õhkkonnas aega lauldes, tantsides ja üldrahvalikke mänge mängides. Väga lõbus oli ja seda lõbu jagus kuni kella kolmeni öösel. Hommikul 7.00 olid soovijad aga niksti-naksti üleval. Päike säras ja kõik see mees läks hommikut tervitama rabarinnatisele ja kellel huvi, võisid ennast laukas ujumisega virgutada. Hommikune päikesetõusuga raba on ikka võrratu... Kell 9.00 olime tagasi, maitsev hommikupuder koos sinna juurde kuuluvaga ja siis oli järge ootamas juba koolitaja nimega Raivo Ilmsalu. Kena pikk mees (nõnda väljendasid naised) rääkis teemal "Kuidas ise kõige selle võimlemise juures ellu jääda". Huviga kuulati tedagi oma 4 tundi ja paberid olid kõigil paksult tarku nõuandeid täis kirjutatud. Pärast loengut taas söömine, tänamine, lahkumiskohv, liigutuspisarad ning oligi aeg koduteele asuda. Niimoodi kirjutades tundub kõik väga lihtne, aga eks ürituste korraldamistega kaasneb ka üksjagu muret. Samas, kui on tublisid aitajaid, siis kõik laabub. Siinkohal tahaks veelkord väga tänada Viira Kooli kollektiivi, kes nagu üks mees olid kõik rivis ja toimetasid nagu virgad sipelgad kõigega, mis parasjagu teha vaja oli. Mina olen nende üle väga-väga uhke! Neid, kes veel meile tähtsa sündmuse läbiviimisel kaasa aitasid, oli palju - tänud teile: Jüri, Anu, Ain ja Aivar, Argo, Lea, Erika, Raivo, Ülle jne.
Koolijuhtide ja ministeeriumi ümarlauas saime kõik vabalt rääkida, mis hingel on ja see vestlus oli tõeliselt kosutav. Kevadel oli mul au osaleda ühel kahepäevasel koosviibimisel Võrus, kus arutati aktiivselt õpilaskodude tuleviku küsimusi. Nüüd kohtusime Viiral ja järjekordne kohtumine toimub sügisel. Kõik need kohtumised on olnud mõnusalt töised ja asjalikud ja töö käib ainult ühe eesmärgi nimel: arendada välja üle Eesti ühtselt ja hästi toimiv õpilaskodude võrk. Ärgem unustagem, et õpilaskodud on alles lapsekingades ja vanimad neist on kõigest seitsmeaastased. Seega käivad pidevad otsingud ja katsetamised, kusjuures raskeks teeb stabiilse elu tõsiasi, et sihtgrupi vajadused on kõik need aastad pidevas muutumises.
Vaat nõndamoodi siis oli selle tähtsa suvesündmusega. Kõik, kes siin käisid, olid pealtnäha õnnelikud ja loodetavasti said osalejad algavaks õppeaastaks kena puraka sisse ja aasta tuleb ilus. Mina julgen öelda, et meie ettevalmistus oli korralik ja kõik tuli välja nii, nagu soovisime. Jääme ootama neljandat suvekooli, mis toimub juba ühes teises õpilaskoduga koolis, aga kus täpselt, selgub novembris.
Ühest asjast veel. Sel aastal ei tule Viira Kooli 1. klassi kahjuks ühtegi uut õpilast. Selline on hetke olukord. Mõned kohalikud lapsed lahkusid ka kooli keskmisest ja vanemast astmest, kes siis kuhu - seegi fakt kajastab praegu meie olukorda. Nagu elu on näidanud, kuhjuvad laste probleemid just sinna vanemasse kooliastmesse ja selles astmes on meil tõepoolest vahel põnevust nii, et oh hoidku, aga arvan, et algklassides on meil kool nagu iga teine. Miks sel aastal keegi ei tulnud, selleks on nii subjektiivseid kui objektiivseid põhjuseid. Aga julgustan Jõesuu kandi rahvast tulema meile ja uurima, mis elu me tegelikult elame ja loomulikult peame eelkõige tegema tublit tööd meie, et teha teiega koostööd ja võita teie usaldus, head lapsevanemad. Minu unistustes võiks Viiral olla kool, kus esimeses kooliastmes käivad rõõmuga kõik siitkandi lapsed ja siis edasi käitutakse nii, kuidas keegi paremaks peab. Töö selle nimel käib. Noh, nüüd on oma südamelt ka üht teist ära öeldud.
Ilusat kooliaasta algust teile - seltsimehed :)
