Imeline lugu kadunud maailmast

 (3)
Imeline lugu kadunud maailmast
Naissaare tüdrukud Alice Luther, Signe Blees ja Helga Luther u 1930Viimsi Teataja

Miks on Tallinna lahe suus asuv suur ja ilus saar inimtühi? Kui paljud on üldse Naissaarel käinud ja kui paljud neist võlgnevad selle eest tänu Tõnu Kaljuste ellu kutsutud Nargen Festivalile? Saar on endiselt paljudele suur mõistatus, peaaegu valge laik kaardil.

Äsjailmunud raamat "Kourdumehed, pitskleidid ja meremiinid - mitmepalgeline Naissaar" jätkab Rannarahva Muuseumi saareraamatute sarja (mis möödunud aastal alustas Aksi saarest).

Rannarahva elu on tuuline nii otseses kui ka ajaloolises mõttes, püsivaimaks jooneks on osutunud selle püsimatus.

On viimane aeg koguda kokku kõik, mis on säilinud ja panna mosaiigiks kokku, et jäädvustada värvikas pilt kaduvast elulaadist.

Tükikestest tervikuks

Nende hinnaliste killukeste kokkukogumisega tegelevad entusiastlikult Rannarahva Muuseumi koostajad-toimetajad Külvi Kuusk ja Maivi Kärginen.

Kaasa haaratakse ka asjatundjatest kaasautoreid ning saarerahva järeltulijaid, kes oma kodusaare lugu kalliks peavad. Naissaare raamatu jaoks andsid oma kogudest materjale ka teised muuseumid ning kogumiku avaldamisele panid õla alla Kultuurkapital ning kuningas Gustaf VI Adolfi nimeline Rootsi kultuuri edendamise fond.

Nagu oli Naissaare kaluri- ja lootsiperedest elanikkond kakskeelne, on seda ka raamat. Kahe keele vahel žongleerimises on tõlkebüroo kõrval meeskonda palju aidanud Aarand Roos. Kaante vahele kogutud tekstid püüavad hõlmata Naissaare draamat, selle ajaloo võlu ja valu viimastest aastasadadest.

Sellest on ilma peal laiali vaid märkmeid, pilte ja mälestusi, maa-, mere- ning postkaarte. Saare enese peal pole enam alles ei asju ega maju, ainus erand kabel, mida sõdurid, kes kõigi teiste hoonete pihta täpsuslaskmist harjutasid, olla heinaküünina kasutanud... Kõik muu, ka saare suurejoonelised militaarrajatised, on purustatud, mattumas tasahilju looduse rüppe.

Terra Feminarum - Nargö - Nargen - Naissaar

Pärast ülevaadet saare loodusest alustab uurija Hele Kiimann peatükki saare asustusloost järgmiselt: "Naissaare ajaloo kohta on siiani küsimusi rohkem kui vastuseid. Küsimused algavad juba nimest. Bremeni toomhärra Adam kirjutab 1075. aastal oma kroonikas saarest nimega Terra Feminarum (naiste maa), mis asub Aestlandist põhja pool."

Täpsemad andmed leiame aga rootsi ajast - saanud siinsete maade omanikuks, lasi kuningas kirja panna andmed elanike ja maade viljakuse kohta. Kartograaf Holmbergi 1698. aastal joonistatud Naissaare kaardile on kantud andmed elanike kohta, vilja saarel ei kasvatatud, küll aga on kirjas talunike heinasaak (vt lk 52).

Palgimetsa saar

Mets on saarel alati müürina kasvanud, iidsetest aegadest on meresõitjad just metsasihtide abil oma kurssi seadnud, enne kui põhjatippu tuletorn püstitati. Kui vaatate saare skeemi raamatu tagakaanel, märkate pikki peasihte. Need on märgitud juba väga vanadele kaartidele - piki saart kulgev Suursiht (Stor-sihti) ja Akseli siht (Axels-sihti) sellega risti. Omal ajal oli terve saar osadeks jaotatud sihtidega, mis ajapikku on kinni kasvamas.

Naissaare mets oli ümbruskonnale, ka igavesti kasvavale Tallinna linnale lõputuks raielangiks, kust saadi ehituspalki ja küttepuitu. Sellest annab tunnistust dokument, mille viseeris Taani kuningas Erik VI Menved (1274-1319).

Sellel seisab: "Erich, Jumala armust taanlaste ja allutatud rahvaste kuningas, Eestimaa hertsog, soovib kõigile, kes käesolevat dokumenti näevad, igavest päästet Issandas. Me keelame rangelt meile osaks saanud armuga, et keegi ega mingitel tingimustel ei võtaks ette puude maharaiumist meie saartel Nargheten (Nargen), Wulff (Vulvesöö), Blocekarl ja Rughenkarl ega põletaks mingil viisil puusütt, v.a meie Tallinna linnuse ja linna tarbeks, nii nagu on tavaks juba iidsest ajast - kui tahetakse meie hukkamõistu ja kuninglikku karistust vältida. Selle tunnistuseks laseme siia juurde panna meie pitseri. Antud Roskildes, 1297. Issanda aastal."

Loe veel

Metsaservis on aga ikka asunud kalurikülad. Tähtsaimaks kujunes Tallinna ja Kalaranna poole vaatav Lõunaküla ehk Suurküla (Storbyn), kuhu koondus saareelu keskus - kabel, kirikaed ja veski, suurim vilgas kalasadam, lisaks kerkis Põhjasõja järel just sinna Tähtkants. Ning seal seisab ka uuema aja tähtehitis - Nargen Opera hiigelküün.

Kalurite ja lootside saar

Saareelanike ellu kahel viimasel sajandil on süvenenud Külvi Kuusk, pealkirjastades oma loo "Tõus ja mõõn" (lk 54), mis iseloomustab hästi saare hakitud, kuid säravaid vilju kandnud eluvoogu.

Mõistagi ei saanuks aga saarel elada paadita - iga põlvepikku saarlane oli valmis endale parajat paati ehitama.

Mõned neist said meistrimeesteks, kes ehitasid märksa suuremaid laevu kui igapäevaselt Tallinna Kalaturule sõitmiseks vaja läks.

Naissaare purjepaadiehituse traditsioonidest kirjutab Ragnar Jürgenson (lk 84), meenutades elavalt, kuidas ehitati paate tema lapsepõlves. Järgneb teise naissaarlase, kogenud lootsi Arthur Ambroseni kirjutis põnevast lootsiametist, mis saare vaimu ja elujärje kujunemisloos tähtsat osa on mänginud. Naissaarel sündinud daam Margit Rosen, kellele raamat palju võlgneb, kirjeldab kalapüügi iseärasusi ja etappe saarel, mida ümbritsevad Läänemere parimad räime- ja kiluveed.

Haritud saar

Veelt astume taas saarele - peatükis "Kirik ja kool" annab Külvi Kuusk haarava ülevaate saare vaimuliku elu etappidest, mis lõpeb positiivse noodiga - kabel on saarel taastamisel ja valminud on uus tiibadega altarimaal, mille on hurmavalt maalinud Andrei Lobanov.

Kahe kohaliku keele ja isegi nende teatud ühtesulamise kõrval oli saarel ikka hinnatud võõrkeeleoskust. See avas uksed ning andis kala kõrvale tööd ja leiba. Ja mitte ainult "musta leiba" - lootside teeneid hinnati kõrgelt, oli sellel tööl sageli ju elu hind. Tänu sellele mindi kodukoolist kaugemale edasi õppima ning siin sündinud poistest said uljaste seiklejate ja vahvate merekarude kõrval ka kuulsad kaptenid ja tüürimehed kaugetel meredel.

Raamatus kirjeldab kahe sõja vahelist koolitööd Maivi Kärginen. Edasi jutustab ta saare eluolust, hoonetest ja kultuurielust.

Ka tuntuimast naissaarlasest maailmakultuuris - Bernhard Schmidtist (lk 226), kelle nime kannavad tänini paljud teleskoobid. Üks tänapäevastest Schmidt-teleskoopidest kaunistab ka raamatu esikaant.

Naiste saar

Randlaste elu läks juba enne 20. sajandi algust mitmel moel kergemaks - esiteks tuli poodidesse müügile võrgukangas ning sellega langes ära naiste peamine ajakulu -lõputu võrgukudumine.

Teiseks hakkasid purjepaate asendama mootorpaadid, mis hoidis taas kõvasti aega kokku. Ühtlasi olid mehed nüüd nõus ka ise oma püütud kalanoosi turule sõidutama - varem, purjepaadiajastul, olla see olnud enamasti naiste töö. Nüüd jäi naistel rohkem aega kodu, kiriku ja iseenda jaoks.

Lapsed pandi uhkelt riidesse, kleidimoode vaadati otse Pariisi moelehtedest. Linnas tehtud portreefotod räägivad ise enese eest - moekad soengud, pitsid ja volangid, uhked kübarad ja sõltumatu ilme. Muide, sellest kõigest on Rannarahva Muuseumis suveni lahti inspireeriv näitus "Naissaare naised".

Raamatus saate Naissaare naiste rõivastumisalasest kompetentsist lugeda pealkirja all "Torukübarad ja pitskleidid", juures ohtralt fotosid Naissaare kaunitest ja moekatest naistest. Ja ka meestest.

Militaarsaar

Lisaks rikaste lastidega kaubalaevadele, mis saarelt möödudes sealt lootsiabi hankisid, avaldas saare elule suurt mõju ka tema pidev tõus militaarsel tähtsusredelil - "süüdi" taas tema asukoht. Nagu ka Eestimaa käest kätte käis, rullisid saarest aina üle erinevad armeed, kes sõbralikum, kes vaenulikum. Elanikkond puutus nendega tahes-tahtmata kokku - kas siis veedeti üheskoos sõbralikult aega või tuli hoopis nende jalust pageda.

Sellest, kuidas võimsate tulirelvade arenedes saar 20. sajandil eriti tähtsaks militaartsooniks muutus, võite raamatust lugeda kirjutisest paljuütleva pealkirjaga "Läänemere Gibraltar". Tuginedes Heino Gustavsoni kirjutistele, räägib loo autor Mati Õun järgmist: "Arvatavasti sai Naissaarele saatuslikuks aastail 1904-1905 peetud Vene-Jaapani sõda, milles Venemaa kaotas oma Balti laevastiku. Selle tagajärjel jäi impeeriumi pealinn Peterburi ilma merepoolse kaitseta.

Muidugi alustati uue laevastiku ehitamist, kuid 1907. aastast alates hakkas Vene sõjaväe juhtkonnas üha enam kinnistuma idee, et Peterburi kaitsel tuleb pearõhk panna Soome lahte sulgevatele rannapatareidele ja miiniväljadele. Rannapatareisid oli odavam ehitada kui sama kaliibri ja arvu suurtükkidega sõjalaevu, tabamistäpsus oli rannapatareidel aga laevakahurite omast kaks kuni kaks ja pool korda suurem.

Soome lahe kitsaim koht on Tallinna ja Porkkala poolsaare vahel, Naissaare põhjaots on Mäkiluoto kaljusaarest vaid 35 km kaugusel. Esimese maailmasõja eel kuulusid nii Eesti kui ka Soome Vene impeeriumisse ja on loogiline, et Venemaa kavatses kindlustada nii Mäkiluoto kui ka Naissaare.

Tulevase Imperaator Peeter Suure merekindluse kõige suurtükkiderohkemaks alaks pidi saama just Naissaar." Algas äraminemine ja tagasitulemine. Ida poolt tulev armee pidas korduvalt vajalikuks saar elanikest puhtaks pühkida.

Nii otsustati 1914. a juulikuus strateegiliselt tähtis salasaar elanikest tühjendada. Tollal määras tsaarivalitsus saarlastele ka päris kopsaka valuraha, mille eest sai osta uue kodu kas Tallinna, Soome või Rootsi.

Kindlustusehituse ja moonavedude hõlbustamiseks rajati saarele raudtee. Ometi ei jõutud veel suurimat suurtükki valmiski, kui kõik Esimese maailmasõja lõppedes muutus. Taganedes otsustati kogu vägev rajatis õhku lasta, et see sakslaste kätte ei jääks. Purustamine kujunes küll oluliselt raskemaks kui käsu andmine, kuid siiski jõuti hävitada viis patareid.

Sakslased lubasid saareelanikel kodudesse tagasi pöörduda, kuigi ise said nad seal viibida alla aasta. 1918. a kehtestatud Eesti Vabariik võttis purustatud patareid üle ja alustas mõne aasta pärast ülesehitust. Nimetanud rajatised Merekindluseks, püüti massivsetest punkritest asja saada ja kasutust leidis nii raudtee kui ka ohvitseride kasiino.

Naissaarlasi pöördus üha enam kodusaarele tagasi. Kuid, nagu teame, ei kestnud ka see rahulik aeg palju üle kahekümne aasta.

Sõjavägede saar

1940. aastal jõudis Naissaarele Teine maailmasõda koos nõukogude vägedega, kes otsekohe hakkasid uusi kindlustusi plaanima, tehes saare taas kiirkorras elanikest tühjaks.

Aasta pärast olid saarel tagasi sakslased ja taas lubati ka elanikud tagasi, kes leidsid eest uskumatult lagastatud või lausa hävitatud elukeskkonna (kuna äsja lahkunud vene armee ei koosnenud enam sugugi tsaariohvitseridest...).

Veel aasta möödudes seadsid end saarel sisse ka nn Salovaara üksuse soomepoisid, et saare põhjatippu püstitatud vägeva radari toel Soome õhuruumi "Stalini kotkaste" ohu eest kaitsta. Neist paarist soomepoiste-aastast on elanikkonnal head mälestused. Ühiselt loodi ka peresid, kelle järeltulijad ka raamatus häid Naissaare-aegu meenutavad.

Kuna kalapüük oli saare ümbruse mineeritud vetes järjest ohtlikumaks muutunud ja lootus paremale tulevikule kahvatus, hakkasid saarlased tasapisi minekule sättima. Ühel 1944. aasta veebruariööl otsustasid külaelanikud ühiselt, hoolimata tormist, kõigi paatidega Rootsi sõita (lk 82). Lahkusid ka soomlased ning peagi saabusid punavenelased. Nüüd polnud neil tarviski saart tühjendama hakata.

Needki saarlased, kes olid Tallinna jäänud, otsustasid peagi mere vastasranna kasuks ning õnnelikel õnnestuski oma kiirete paatidega piirivalve silma alt läbi lipsata (lk 81).

Seekord jäid vene soldatid saarele juba kauemaks - kuni aastani 1994.

Veealune saar

Raamatu lõpuks annab Vello Mäss meile ülevaate sellest, et Naissaar ei piirdu sellega, mis on vee peal, vaid ka vee all on tal üpris karm iseloom. Saart ümbritseval merel on rahutu loomus, põnevas merepõhjas on lõputult karisid ja liivikuid, mistõttu on see kaladele heaks elupaigaks, samas on sellest ajapikku saanud ka laevade kalmistu. Ei olnudki alati teadmatus see, mis laeva karile ajas, vaid vahel lihtsalt tuul, stiihia vastupandamatu jõud. Ei aidanud osavad lootsid ega ka abivalmis rannarahvas, koguni Tallinnast kutsutud abi ei aidanud vahel laeva ega lasti päästa...

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare