Intervjuu Põlva Haigla AS kirurgi ning nõukogu liikme Enno Tossuga

Faktikast:
Nimi: Enno Toss
Sünniaeg ja koht: 01.04.1949 Tõrva
Perekonnaseis ja lapsed: Abielus, 3 tütart

Seekord viis teekond mind Põlva Haigla 3ndale korrusele, kus ootas, või tegelikult nii väga ei oodanudki, Põlva üks hinnatumaid kirurge Enno Toss. Enno on karismaatiline mees, aga miskipärast ei armasta ta väga tähelepanu – ajab oma rida ja nagu ta ise ütleb ei viitsigikõigiga suhelda kui äärmist vajadust pole. Õnneks saavutasime siiski kompromissi ja tohtrihärra oli nõus andma Linnalehele intervjuu.

Enno on sündinud Tõrva linnas ning lõpetas seal ka keskkooli. Peale ülikooli lõpetamist asus Enno viieks aastaks Tõrvasse tööle, kust edasi viis tee kliinilisse ordinatuuri. Siis sai Põlvas aga valmis just uus haigla kuhu Enno tööle tuli. Tõrva haigla oli väike ning Põlvaga oli seotud Enno abikaasa Tiiu nii, et päris juhuslik see valik polnud. Nüüdseks olevat Põlva rohkem kodu kui Tõrva, kuna sealsed lapsepõlve sõbrad on ka laiali läinud ja enam pole ka omakseid keda külastamas käia.

Kui uurisin Ennolt, et kuidas temast arst sai või kuidas ta ikkagi leidis tee meditsiinini ei oodanud ma kindlasti järgnevat lugu. „Ma sõitsin Ikaruse bussis Tartu poole ja mõtlesin ise ka, et mis nüüd toimub. Kurat siin ma istun, sõidan sinna ülikooli juurde pabereid viima, aga enam ei saanud ümber ka mõelda. Paberid viidud, eksamid tehtud – kõik käis kiiresti.” Enno polnudki see, kes unistas juba lapsepõlvest saati arsti elukutsest või oleks keskkoolis selle nimel hullupööra tuupinud. Ka polnud tema peres teisi arste, kes oleks võinud olla mõjutajateks. Seega oli arstiks saamine suhteliselt juhuslik. Enno ei mäleta päris täpselt kui raske ülikooli sissesaamine oli, kuid ütleb, et konkurss oli kõva ja tal läks tõesti hästi toona. Pealegi puudus Ennol ka mingi alternatiiv, tol ajal polnud kombekski viia dokumente mitmesse kohta. Üks mõte oli saada ka spordiarstiks, aga seal olevat olnud õppetöö vene keeles ja vastuvõtt oli üleliiduline, mis oleks sissesaamise teinud ilmselt suhteliselt võimatuks. Vene keele kohta ütleb Enno üldse, et seda ta kartis, luuletuse suutis ta veel kooliajal pähe õppida, aga vihik oli olnud alati punane, see-eest oli õpetaja helde. Ülikoolis olevat kõige jubedamad olnud igasugused ajalood – parteiajalugu, poliitökonoomia, teaduslik kommunism. Viimasest polevat Enno üldse aru saanud – lihtsalt ei suutnud seda kraami pähe taguda.

Dr. Toss pajatas kuidas omal ajal üldse kirurgiks saadi, nimelt olevat viis aastat olnud üldõpet, kuuendal aastal oldi haigemajas ja seitsmendal aastal kui otsustasid, et tahad kirurgiks, said erinevates osakondades end kõigega kurssi viia. Enno imestabki, et kuidas see kõik võimalik oli, sest tegelikult läksid tööle purulollina. „Jumala saabas, mitte midagi ei teadnud”, sõnas Toss endale omasel riukalikul moel. „Akadeemiliselt olid teadmised päris head, aga eluliselt ei teadnud ikka midagi.” Esimesed aastad olid maru rasked olnud, Enno oli kõvasti vanemaid kolleege tüüdanud. Palju aitas just kliiniline ordinatuur, praktika kirurgitöö heade ja auväärsete Tartu kirurgide käe all. Pärast seda olevat tekkinud juba kirurgi tunne. Tänapäeva noorte arstide kohta sõnas Enno, et tema meelest pole noorus üldse hukas, noored pidavat olema palju asjalikumad, agaramad ja targemad. Enno muretsebki, et haiglat on mitmel korral soovitud kinni panna, mistõttu noored ei julge siia tööle tullagi. „Inimesed on harjunud, et see on siin olemas ja ega nad nõuagi meilt üleloomulikke asju, teavad, et spetsialistid on Tartus”, tõdeb Toss raskelt ohates.

Arsti ameti suurimaks hirmuks peab Enno hetki, kus ta tunneb, et ta ei oska või ei taba ära, milles asi. Kui selgus on, siis saab juba tegutseda või vähemalt kutsuda kedagi, kes oskab paremini. „See eksimise ja mahamagamise hirm on arstil kõige suurem.” Vanemas eas olevat uljus ära kadunud ja Enno läheb alati kindla peale välja, kui juba teha, siis peab kõik toimima. Patsiente on edasi suunanud Enno väga mitmetel põhjustel, vahel on väsinud, vahel on tüdinud, vahel ei leia patsiendiga ühist keelt ja vahel lihtsalt pole vajaminevat tehnikat või oskusi. Tehnika puudus võibki olla üheks põhjuseks, miks noored ei taha tulla väikehaiglasse tööle, sest siin pole võimalik tipptasemel end täiendada. Seetõttu leiabki Toss, et siia peaksid tulema just need, keda huvitab üldkirurgia, mitte niivõrd millelegi konkreetsele spetsialiseerumine.

Kirurgia juures armastab Enno seda osa, et palju on käsitööd – silmaga nähtavad tulemused. „Mina saan puurida, haamriga lüüa, kruvisid keerata, mõõta, lõigata, õmmelda, pulkade ja kaameraga nokitseda”, loetles Enno oma tööga kaasnevaid rõõme üles.

Arstiameti kurvem pool on kindlasti fakt, et tihti tuleb kokku puutuda surmaga. Ennol meenub üks juhus, mida ta on üritanud unustada. Aastaid tagasi suri üks noormees – asjad ei läinud nii nagu oleks pidanud. See vaevab tohtrihärrat siiani. Õnneks on tänapäeval meetodid teised, samuti on olemas intensiivpalatid kuhu peale operatsiooni haiged paigutatakse – see kõik aitab kaasa õnnestumistele. Sellised juhtumid ilmselt ei unune, aga iga arst vähemalt üritab ebaõnnestumistel unustuste hõlma vajuda. Kuigi surm peaks olema üks arstiametiga kaasaskäiv nähtus, siis Enno leiab, et ilmselt oleneb see inimesest, aga vaevalt sellega harjuda saab. Mõned arstid hakkavad jooma, mõni vahetab ametit või lahkub töölt. Suuremates haiglates aitab kaasa see, et arst pole üksi, alati on kõrvalabi olemas, saab konsulteerida ja kui on ikka väga raske juhus (nt avariid), siis on lihtsalt kergem sellega leppida kui kõik koos pole suutnud midagi ära teha.

Kas arstid ka ise oma nõuandeid järgivad? „Nüüd tõmbasite küll mulle nööri kaela!” Enno on nimelt suitsetaja, aga seda oma patsientidele küll ei soovita. Järeldus: ka arst on inimene. Aga noored arstid olevat märksa korralikumad, nad käituvad ka ise nii, nagu nad patsiendile soovitavad. Enno ütleb, et oma patsientidega räägib ta vähe, ta ei viitsi vestelda. Rohkem räägib nendega, kelle hädast hästi aru ei saa.” Mõni teab kõigi sugupuud, mina küll ei tea ja linna peal ära ka ei tunne.” Uurisingi, et kas tohtrile läheb üldse korda, mida keegi temast arvab. „No kui keegi ikka arvab, et Sa väga kehv oled, siis ikka mõjub küll.” Kõige rohkem ajab Ennot närvi, kui ta sõimata ka ei saa, eriti kui jälle on keegi toonud tema juurde lapse, kes on pandud pakiraamile ning kel on jalad jäänud kodarate vahele. Tagantjärgi polevat enam ka mõtet õiendada, kui õnnetus käes, siis tuleb tegutseda. „Tuleb ikka korralik iste osta lapsele”, paneb Toss lapsevanematele südamele. Enno on alati armastanud sporti teha – hingega. Saavutustega pole ta hiilanud. Üle 20a on kirglikult mängitud tennist. „Tänan Sind, Arvi Stüff, et seda asja Põlvas korraldanud oled”, sõnas Enno kui juttu tuli tema lemmikalast. Samuti naudib Enno suusatamist. Lisaks on tal kodus kaks jalgratast, millega pidi hea sõita olema, eriti kuna jooksmine on juba raskeks muutunud. „Oma rõõmuks näen, et igatsorti liiklejaid on teedel iga aastaga rohkem näha ja minuarust on 95% autojuhte meie, lustisõitjate, vastu väga viisakad.” Oma patsientidele soovitab Enno hoopis ujumist, mis ei kuulu küll ta enda meelisalade hulka, aga pidavat olema väga kasulik. Lisaks spordile armastab Toss ka krimkade lugemist. Tööd ta koju ei vedavat ja väljaspool haiglat ei tunne ennast arstina ning ei oskavat arstiasjadest rääkidagi.

Enno on juba 40 aastat abielus olnud Tiiuga, kes töötab siseosakonnas juhatajana. Kaelakuti ei pidavat nad koguaeg olema, seega ei ole ka üksteisest villand saanud, kuigi töötatakse ühes majas. Pigem andvat ühine elukutse just võimaluse üksteist aidata. „Me räägime väga vähe, me peame teineteise jaoks olemas olema, me ei pea rääkima,” sõnas Enno muiates. Kokku on neil ka kolm tütart – jurist, raamatupidaja ja loomaarst.